Teha hästi ja saada preemia

Seisan perroonil ja mõtlen, kuidas ma olen täpselt samasugune kui too autistlik laps autistlike laste koolis, kus ma praktikal käin.
Samad tungid. Sama nördimus, kui teen hästi, aga tunnustust ei tule. Sama üllatus ning kiire vajadus uusi piire katsetada, kui teen mitte väga hästi, aga preemia ikkagi tuleb.
Sama raev, kui on tunne, et oled olnud üleni pai, aga maailmal on selles kama.
Siis tuleb meelde, et õigupoolest näib minuga väga sarnasena ka mu sealne lemmikboss.
Settib adumus, et autistlike laste kooli lemmikboss ja autistlik laps on peaaegu täpselt ühesugused olendid: võrrand on sama, lihtsalt arvud erinevad.
Meil, suurematel, on rohkem kõnet ja muid rabelusvidinaid, aga ajame sama asja. Olla pai ja saada preemiat.

Lainena tulvav labasustunne kõliseb külmas õhus.  Panen silmad kinni.
Maailma labasuse tunne, inimene olemise labasus seal sees see kõige hullem. Iseenese labasus eriliselt terav ja ere, sest mina lisaks muule labasusele ka mõtlen sellest. Adun seda. Tunnetan oma labasust moel, mida võib-olla keegi teine sel perroonil ei taju, sest neil on illusioonid - ja illusioonid jätavad mulje inimlikkusest.
Katvast kultuurikihist.
Olla vähem mõistuslik jätab ju illusiooni, et oled rohkem mõistuslik.

Kui mul oleks ka midagi, millele loota, et oh, oleks mul (see ilus ja ahvatlev inimisend, suurem maja, auto, ilus teeserviis, aega reisida, uus beebi, kamin, oma hobune, oleks ise noorem ja ilusam), küll oleks siis elu parem - ma suudaksin vast sellest unistada ja unustada, et olen lihtsalt karjas head positsiooni ihkav loom.
Aga mul ei ole.

Kui mul oleks õhelevat usku mõnda neist sõnadest, millega püütakse teadvuste sisse ehitada midagi suvalisest kariloomast erinevat (jumal, hing, armastus, headus, õiglus, eesmärk, areng, täiustamine, lootus, sõprus, kunst, usaldus, usk, kui esimesena pähe tulevad nimetada) või kui mitte päriselt ehitada, siis vähemalt veenda teadvusi, et need miskid on olemas - ma saaksin peita oma näo nende sõnade taha ja mitte näha inimese kõikevaldavat sotsiaalset ja emotsionaalset labasust.
Aga mul ei ole.

Mul ei ole usku usku, haa =P

Loom, kes otsib sooja ja toitu ja karja.
Aga mis on siis kultuur, mis on see miski, mis peaks nagu andma mulle inimese näo ja olemuse, toitma mu mõistust ja ihasid?
Rong tuleb ja ma istun seal, raamat põlvedel, aga motivatsioonita seda avada. Labasus, labasus, lihtsalt sõnadesse rüütatud labasus. Ilusatesse sõnadesse rüütatud, sest see raamat on hea, aga - valetab.
Labasus.

Ebamäärane nostalgia aja järgi, kui ma seda lihtsust ja loomalikkust ei näinud. Aja järgi, mil ma kügelesin läbi päevade, veendumusel, et ainult mina olen mingi moondunud värdjas, kes ei sobitu, aga enamik teisi, vähemalt enamik täiskasvanud teisi, liigub ringi mingi teadlikkusega, tantsib mingi sisetundest läbi õmmeldud elegantse elutunnetusega läbi kõigi takistuste, ja alati, kui keegi raamatus ütleb end kelleski nägevat "midagi tabamatut", on tema ees tõesti midagi erilist, mitte lihtsalt vaatleja naiivne kalduvus unistamisele.
Nostalgia aja järgi, kui ma nägin teistes inimestes midagi, mille poole püüelda, mille poole alt üles vaadata, mida imetleda.
Kuidas üldse saab teist inimest imetleda, tema poole püüelda ja temasse uskuda? Me oleme ühesugused loomad, ja parimad meist on need, kes seda avalikult tunnistavad.  Avalikud loomad.
Või olgu - võid ju imetleda ja ihaldada ka, aga küsimus on lõpuks ikkagi selles, kui hästi sa suudad endale valetada.
Kui hea omaenda mõistuse eest põikleja sa oled?
Ikkagi nostalgia aja järele, kui see ilusa unelma nägemine teises oli veel võimalik.
Nostalgia aja järele, kui olin rumalam, sest kuigi iseennast tundsin toona kohutavalt halvasti (mõlemas mõttes), oli vähemalt teiste võlu ja laheduse illusioone võimalik uskuda.

Mis on kultuur, mõtlen ma seejärel, soojas rongis juustu süües. Mis on minu elus see, mida ma ei tee otsese kehalise mõnu jaoks või hormoonide siia-sinna tirimise tõttu, või seetõttu, et lapsest peale on õpetatud, et nii on kasulik?
Mida ma teen omaenda inimliku valikuna? Mis on minus kultuurne, mis on minus tsiviliseeritud ja inimlik ja vabalt valitud?

Sain kaks asja.
Suitsetamine (ok, ma suitsetan umbes sigareti kahe kuu jooksul, aga siiski) ja luule lugemine.

Proosalist ilukirjandust ma loen nagu loom, mõnu pärast.
Teaduslikke tekste ja filosoofiat loen ma üsna väikese mõnuga: mitte naudingust, vaid selleks, et ma loodan end sellega targemaks saavat. Kusjuures enamasti ei looda (ega saa) ma mingeid häid uusi vastuseid ega küsimusi. Lootus targemaks saada on tolle lugemise juures selline ajutreeningu lootus - idee, et kui ma loen palju teadust ja filosoofiat siis ma lihtsalt hakkan asjadest paremini aru saama seetõttu, et aju areneb.
Umbes sama põhjus, miks olevat hea matemaatikat õppida. Ma ei tea, kas see toimib, aga no lootus on.

Aga see püüdlus kuhugi ulatuda, millekski muutuda, targemaks saada - see ei ole asi iseenesest. See on tühi eesmärk, rühk mitte millegi poole. Ning vabadus teha midagi, mis ei paku ühtegi päris naudingut, ei ole pealegi see miski, mida ma inimlikkusena defineerida tahaksin - kui plaan on inimlikkuses midagigi head näha.
Luulet ma ei alusta mõnueeldusega nagu ilukirjanduslikku proosat (enamasti). Minuga ei juhtu kunagi nii, et loen luulekogu arvustust ja sees käib soe erutav põks teemal: oh, kui ma sellele raamatule küüned taha saan, milline nauding mind ees ootab!
Ma võtan luuletused kätte teadliku otsusega "Nüüd loen luulet, sest tahan end seestpoolt kraapida ja siluda korraga."
Kui on hea kogu, ei teki samas mingit teaduskirjanduse-lugemise-tüüpi hambad ristis läbimist, vaid mingi hoopis muu teadvusekanal avaneb ja haarab endasse sõnad, mille Teine on kirja pannud. Haarab kuidagi otsesemalt ja intutiivsemal  tasandil kui filosoofiat lugedes, ehedamalt ja ausamalt: vaid mõne lühikese reaga tekib side selle Teisega, kes kirjutas, ja nende Teistega, kes ka loevad ja ka intuitiivselt aru saavad ja end kaasahaaratuna tunnevad.
Sidusus kultuuris.
Ka nauding on olemas, kuigi ilma põneva proosa kaasahaaravuseta, hormoonilõksuta.
Vaba tahe, mis viib teiste inimeste ja ühise kultuuriga sidususe tunnetamiseni.

Noh, ja suitsetamisega on sama.
Miski ei kisu mind sinnapoole. Mingit kehalist vajadust tubaka järele mus ei ole. Mingit otsest kasu ma sellest ka ei näe, loom on sel teemal täiesti segaduses, et no miks?!
Lihtsalt miski, mida ma võin teha, sest see liigutus, sigareti huulte vahele riputamine, süütamine ja sissehingamine, kannab mu jaoks kultuuritaaka, mis iga kord meenub, iga kord endaga kaasa haarab. Ühendab mind kõigiga, kes suitsetavad ja suitsetanud on, ja kõigi kordadega, mil ma ise seda teinud olen. Kerkiv suitsujuga kinoekraanil. See, kuidas Corwin nõjatub laevareelingule ja süütab sigareti.
Vabad tahted, lugematud vabad tahted!
Ühisus vabas tahtes.
Kultuur. Luule ja suitsetamine.

Või olgu. Üks asi tuleb vbla veel, aga see ei ole lahe asi.

Nimelt kollased tähed.
Lasteraamatutes. Lasteaedade kleepetöödes. "Lihtsatel" piltidel. Kollased tähed.
Miks on tähed lasteaedade öötaevastes kollased?!
Isegi kuu on tegelikult enamasti valge ja ainult üsna harva kollane - aga tähed tegelikus taevas ei ole ju kunagi kollased? Marss (jah, ma tean, et see on planeet) vilgub vahel punakana ning Veenus punaka ja rohekana, aga enamasti on tähed valged või siis vast helesinised, kahvatud sinakad tuled öötaeva mustal või tumesinisel taustal.
Kes oli see, kes mõtles välja, et tähed pildiraamatutes peaksid olema kollased - ja miks seda traditsiooni hoitud on? Miks on meie kultuuris hea pidada tähti kollasteks? Kas me oleme tegelikult pärit mingilt teiselt planeedilt, kus tähed paistsid läbi atmosfääri kollastena? Kas see on viimane märk meie iidsest päritolust?

Oh.

Loomalikkus. Loomalikkus on märk meie iidsest päritolust. Ja see on ühtlasi ainus, mis teeb elu elamisväärseks, sest ainult hormoonide nauding ja karjalooma iha midagi teiste jaoks olla saab luua mingi illusiooni inimelu mõttekusest.

***

See pole olnud suurem asi jaanuar, tõesõna.