Kui väsinud ma siis ikkagi olen

Mängin praktikabaasis põrandal istudes erakordselt kauni autistlapsukesega sellist mängu, et tema näitab raamatust asju ja mina ütlen, mis need on.

Laps (näitab)
Mina: Tiiger. Jänes. Siil. Teine siil.
Laps: (keerab lehte)
Mina: (jääb magama)
Laps: (tonksab mind ärkvele ja näitab)
Mina: Karupoeg Puhh. Karupoeg Puhh. Tiiger. Teekann.
Laps: (keerab lehte)
Mina: (jääb magama)
Laps: (tonksab mind ärkvele ja näitab)
Mina: Eee... jänes. Jõgi. (Jääb magama)
Laps: (keerab lehte ja laksab mulle kergelt vastu reit. Näitab.)
Mina: Karupoeg Puhh. Tiiger. Tiiger.

Ning nii veel 15 korda, kuni ma alistun ja kohvi tegema tuigun.

Vahepeal näen unes ka täpselt ära, milline laps on Tiiger, milline Notsu, milline Ruu ja milline Jänes.
Karupoeg Puhhi seal koolis ei ole.