Aknalkõõlumise hommik jälle

Loll tunne on.

Ma ei oska mõistlikke kavu teha. Kui ma pean tegema mõistlikke kavu, tuleb mul peale väikese lapse jonn "Miks ma pean mõtlema läbi asju, mida ma ei taha?!" ja tekib soov üldse kogu aju panna akna taha nööriga rippuma ning teha ainult täiesti ebamõistlikke asju kogu mõistliku planeerimise alla käiva aja. Hiljem võib aju tuppa tagasi vinnata ning vaadata, kas kuidagi hästi lollakal moel on siiski võimalik ka kohustused ära täita kuidagi.
See, et lollakal moel, on oluline. Normaalselt toimida on väga raske, kui ma olen mingi aja end juba kokku võtnud ja töökangelane olnud, aga idiootselt moel asju lahendada on kuidagi parem.
Kui võidan, siis võidan ja on üleni võit. Kui kaotan, tean vähemalt, et osanuks ju ka paremini, aga näe, otsustasin hoopis lollakas olla.
Ise otsustasin.
Tegin ise oma valiku.

Mul on täielik obsessioon ses osas, et ma pean iga valiku tegema ise ja mitte usaldama normaalseid reegleid.
Phmt mina olengi see inimene, kes suundub otsustavalt muru suunas kohe, kui öeldakse, et murul käimine on keelatud. Aga selle erinevusega, et ma enne murule astumist mõtlen hoolega järele, ega seda ei öeldudki mulle praegu ainult selleks, et mind murule minema veenda, ning kui see küsimus on lahendatud, juurdlen veidi aega ka selle üle, kuidas siis murul käimine endale võimalikult mõnusaks teha ja loogiliselt ära põhjendada.
Nt ma võtaks midagi süüa ja juua kaasa, kingad ja sokid jalast ära ning luusiks siis laisalt mööda muru päikesepaistelisi alu, püüdes hoolikalt mitte radu sisse käia või lilli ära tallata.
Näidata kõigile, et tegelikult võib murul käia küll, kui teha seda heatahtlikult ja vastutustundega.

Öösel nägin muude asjade seas unes ka seda oma haukuvat õppejõudu.
Aga ta oli natuke teistmoodi seal ja unenäo iva oli selles, kuidas tema tundis end üleni ohvrina ja mina olin tema jaoks mingi täiesti talumatu kohutav õudus, kes teda kiusab mingi muu pädeva põhjuseta kui lihtsalt hoolimatust õelusest. Tema muudkui pingutab ja pingutab, et teha oma tööd võimalikult hästi, ja siis mina seal mõnitan, tänitan ja põlastan kõiki tema ponnistusi, andes mõista, et seda tööd peaks kuidagi hoopis teisiti tegema.
Ta oli mu unenäos ka kolme lapse üksikema ja asi lõppes sellega, kuidas ta pisaraisse uppudes teatas: "Jaa, ma saan aru, ma ei olegi elu väärt!" ning marssis dramaatiliselt minema ning mina mõtlesin, kas ma nüüd peaks sellele kui enesetapuähvardusele reageerima kuidagi, sest lapsed ikkagi, või las läheb ja hüppab katuselt alla, kui tahab.
Otsustasin, et las läheb. Kui hüppab, on ise loll ja ei väärigi paremat saatust. Aga nagunii ei hüppa, lööb kindla peale viimasel hetkel põnnama.

Loll tunne levib. On igas ihurakus juba.

Tegelikult tahaksin iseenda eest minema joosta ja unustada ära, et mingi "mina" üldse olemas on. Lahustuda maailmas olematuseks ja olla ka iseenda jaoks täpselt nii ebaoluline nagu üks terake vaniljet Emajões.
Mitte võtta ennast tõsiselt, üldse, kunagi, milleski.