Oma saatuse sepp

Kunagi hakkasin kirjutama sellest, kuidas minu juttu maalugude kogumikus "Mullast oled sa võetud" hinnatud on, aga sain siis aru, et tegelikult on konkreetselt ja äratuntavalt just minu lugu arvustatud ainult kahes kohas, ja kuidagi nõme oli neid linke ära tooma hakata sedasi kurvalt kahekesi, ilma mingi muu targa jututa sinna juurde.

Üks vähestest helgetest - Mae blog.
"Kuningate"-loo vastand - Loterii.

Aga nüüd võin puhta südamega juurde lisada ka märke, et osalesin ulme lühijuttude võistluse žüriis, lugesin läbi kõik sinna saadetud miljonid jutud (tegelikult ainult 65 tükki, neist üks näidend, mida ma ei lugenud, sest ta oli näidend), käisin Tartus Prima Vista raames parimatele auhindu kätte andmas ja jälgisin seejärel fb-s lahti rullunud draamat, kus esikohta mittesaanud autorid avaldasid nördimust nii žürii koosseisu, valikute kui üldse selle vastu, et igasugused lollakad ei mõista õiget kunsti.

Võidulugu, muuseas, oli hämmastavalt elutark aasiapärane fantaasiajutt, kaunilt kirja pandud ning  esiplaanil asuva loo taustal oli aimata ka väga hästi läbi mõeldud suuremat maailma.
Ootan huviga Mann Loperi edaspidist loomingut ja niisiis olen ühtlasi jätkuvalt täiega tegev eesti kirjandusmaastikul, mis siis, et mu viimane esmatrükk oligi seesama maajutt möödunud aasta sügisel.  =)

Et jah, peen värk, preili kirjanik.

...ja ma tahaksin, et mul oleks rohkem aega ning vunki pisikesi lühivorme viljeleda, mida mitu korda aastas pihust vallale lasta ning vaadata, kas inimestele meeldib.
Ma tahaksin, et kõigil inimestel, loomadel, taimedel, seentel ja muudel eluvormidel oleks hea olla, vähemalt vahepeal. Isegi kui nad ei võida ulmejuttude võistlust parasjagu.
Ma tahaksin, et mu vaarikate ja kodujuustuga tembitud, väga hilise hommikusöögina valmistatud vahukoor maitseks sama hästi, kui ta kõlab. (Mitte et ta halb oleks. Aga võiks olla parem, arvestades, et vaarikad on mu lemmikmarjad, vahukoort kodujuustuga armastan väga ning kõht oli samuti kaunis tühi.)

Ma tahaksin... olla sujuv ja selge kui laul.



Aga tegelikult, aga tegelikult pean tõdema, et elan ikka veel täpselt seda elu, mida ma tahan.
Olen täpselt see inimene, kes olla tahan.
Ja kui ma seisangi emadepäeva hommikul palavikuga ning väsimusest vankudes raudteeplatvormi trepi ääres ja kimun mentooliga suitsu, käies närvidele kõigile, kes rongi peale ruttavad, siis lihtsalt seepärast, et ma ise tahangi sellist elu.
Tahangi oma elu.
Selle puudused on parimad puudused, mida ma tean.

Pildi tegi Diana Ostrat.