Kuni tead, kes sa oled, saab kõik korda

Teate, kuidas tegelikult ei ole üldse naljakas, kui sümpaatse olekuga vanainimese käest, kes tuleb retsepti pikendama, küsite tema arsti nime, ta ei mäleta, vastate "Oh, ei ole viga, kuni oma nime mäletate, saab kõik korda!" ja siis arvutist tema nime järgi asju välja otsides avastate, et ta tahab pikendada Alzheimer'i ravimi retsepti?

Mina tean.

Ma tean üldse igasuguseid asju. Vahel ise ka imestan, kuidas ma nii targaks olen saanud (eriti kui mingil põhjusel sattun näiteks antud võrgupäeviku 2008.-2009. aasta postitusi lugema), aga siis tuleb meelde, kui vana ma juba olen, ja kõik näib loogiline.

See muidugi ei päästa sellest, et perioodiliselt tahaks omaenda kõri läbi närida lihtsalt seepärast, et elu tundub küsivat mult küsimusi, millele ma ei oska vastata.
"Mida sa tahad?" on neist peamine hetkel.
"Tippelamusi," vastaksin üldjuhul, ainult et kuidagi ei paista viimasel ajal, et ma nende suunas edasi jõuaksin. Kuidagimoodi, natukenegi.
"Ja kuidas sa nende nimel tegutsed? Või kui mitte tippelamuste nimel, mille suunas siis?" küsib elu kellapendlit õõtsutades ja mina vahin lamba näoga vastu ega tea.
Mingi värk sellega, et mis tuleb, sellega tegelen ja ongi kõik?

Samas ei saa öelda, et poleks üleni kartmatult ja selgesilmselt käsa tulle pistnud, kui võimalus ette sattus, või et üldse midagi oma elu heaks ei teeks või et kuidagi muul moel enda kui inimese pärast halb oleks. Ei ole.
Päris kuradi oivaline olen!
Lihtsalt et... pole aimugi, kuhu ma sellise oivalisena nüüd lähen ja millele tasuks keskenduda.

Või miks üldse.