Lõunapausil kirjutatud

No ja nüüd siis valutab.

Isegi kui ei murdunud. Isegi kui pole nagu mingit päris põhjust end halvasti tunda. Isegi kui tegu oli õnnetute asjaolude kokkusattumisega, paari vale valiku ja sellega inimesed alati ei näe enda sisse nii hästi kui võiks ja puha - eriti kui neil on mingi keeruline pundar kuskil elus, mida on vastik harutada ja aju tõrgub sellest eemale.
Ikkagi valutab.
Mitte et selles midagi uut oleks, kui aus olla. Lihtsalt alati ei valata seda nii avalikult välja siin, sest vahel ma olen sünnis ka.

Samas - kui ma võrdlen enesetunnet selle mõra-postituse aegse tundega, on mul väga hea.
Seesugused asjad, et lähed öösel õue jalutama ning avastad end siis seeliku lehvides ja kingade plaksudes ümber kolme kvartali sprintimas, sest alles pärast kolmekümne jalutussammu astumist selgus sulle, et tegelikult on vaja joosta, hästi kiiresti joosta, või et on vaja kuulata Nirvanat või Courtney Love'i või Patty Smithi, või et jääd vanni tölbilt lamama ja seina vahtima, sest ei leia mingit motivatsiooni ei pesemiseks ega vannist välja ronimiseks - kõik seesugune on tegelikult täielik tühiasi.
Jah, ma avastasin õhtul oma jalalt üllatusega villi, sest lihtsalt ei pannud käies tähele, et king hõõrub, aga see ei ole dramaatiline.
Mul ei ole tunnet, et ma pole mina. Et pean minema ja otsima endale uue elu. Et pean kasvama kokku millekski muuks, sest ma lihtsalt keeldun iseendaga edasi elamast.
Mingi sinine nukrus ja proovitud rõivaste kui ebasobivate maailmapoodi tagastamine, see on täiesti üleelatav kahetsus, tavaline nohu ja külmetus, kui nii võib öelda.

Elu nagu elu ikka.

***

Tehniliselt võttes on mul praegu elu esimene õeerialane tööpäev. Tõsi, kuna see on samas perearstikeskuses, kus praktikagi, pole nagu mingit erilist tunnet. Välja arvatud et mõned sellised asjad keerasin kihva, mida ma normaaljuhul poleks kihva keeranud.
Aga võib-olla oli see näiteks sellest, et vahepeal on keegi ära lõhkunud verevõtutooli - nagu mismõttes on sellel ainult üks käetugi ja teiselt käelt võttes tuleb patsiendil ühe käega teist toetada nüüd?!  - või selles, et uued (uue kujuga) katsutid on saabunud või lihtsalt selles, et mul on halb olla, millest tulenevalt ma väga ei söö, millest tulenevalt pea ei võta kõige kiiremini.

Igav.

***

Aa, ja vahel kohtun ma kodus kahe pikalakalise kauni ja metsiku noore inimesega, kes mulle üksteise peale kaebavad nagu mingi tülis paarike, söövad viimse kui raasuni ära selle ainsa enam-vähem söögiasjana tundunud toidu, mille ülejääke ma olin plaaninud hommikueineks tarbida, võtavad mu raha ära ja kaovad siis arvutisse ja telefoni, nagu poleks neid olnudki. Ilusad, salapärased ja arusaamatud.

Kunagi ammu-ammu, kui rasedaks jäin, olin jumalast kindel, et minul hakkab oma lastega hea lähedane suhe olema.