Kui pole kunagi proovinud, ei oska ka siis, kui vaja on

Hääleta õigel pool teed meenutas mulle, et mul on juba vähemalt kolm kuud kirjutamata üks postitus suremisrituaalidega seotud hämmeldusest.

Kui on üks asi, mis mulle mu õendusõpingute juures täiesti kummaline, veider ja arusaamatu tundunud on, on see just suremise käsitlemine.
Kui sellest räägiti - natuke eetika aines, natuke õenduse alustes, natuke hoolduspraktikale saatmise seminaris - räägiti inimese õigusest väärikalt surra, emotsionaalsest toetusest, aususest ja sellest, et ei tohi patsiendi suremist endale väga hinge võtta, muidu ei suuda enam tööd teha.
Kui mul esimene patsient praktiliselt kätte ära suri (ma hoidsin sõna otseses mõttes ta kätt neli tundi - selleks, et ta tilgutit oma teadvusetus vehkimises välja ei kisuks sealt), ma tegelikult isegi mängisin neid koolis mainitud toetuse- ja aususeasju läbi temaga. S.t. tema oli tegelikult täiesti kontaktivõimetu ja magas ning see, miks ta kätt (ja tilgutit selle seest) lahti püüdis tõmmata, polnud mitte iha vabaduse poole, vaid ta sügeles maksatalitluse lakkamise tõttu üleni ning üritas end alateadlikult sügada. Aga mulle tundus siiski kuidagi kohatu tema teadvusetu suremise taustale telekast tuimalt Eurovisiooni kordust vaadata ja siis ma hoopis lugesin poolvaljusti luuletusi ja rääkisin temaga-omaette mingeid asju, mida ma vbla tahaksin, et keegi mulle ütleks, kui ma suremas olen.
Siis ta suri ära ja ma pesin tema voodit vaikses võidurõõmus, et ta on minu surnu ja mina koristan tema järel, ta tütar käis mind tänamas kena käitumise eest ja üldse oli kõik väga armas ja ma kahetsesin ainult seda, et polnud rääkinud selle inimesega enne, siis kui ta tuli. Sest siis oli ta veel täiesti adekvaatne, kontaktne, füüsiliselt heas seisundis ja mina, lihtsameelne, veel imestasin asjade hulluks minnes, et kuidas see kõik siis nii ruttu läks?
Alles hiljem taipasin, et ta tuligi sinna asutusse surema. Seisund oli lootusetuks tunnistatud ning ilmselt tundus see talle ja tema perele parima variandina. Keegi seda muidugi mulle ei maininud ja ta ise oli umbes sama kontaktne kui suvaline inimene, keda sa hotelli hommikusöögijärjekorras kohtad e. siis ütles "tere" ja "aitäh".
"Ma küll ei tunne sind, aga mul on kahju, et sul on see raske hetk praegu"-vestluse momenti justkui ei tekkinudki enne, kui ta juba päris minekul oli.

Sestsaati olen näinud veel päris mitme patsiendi lahkumist, mitte küll nii lähedalt ja vahetult, aga siiski. Ühel päeval nad on voodis, käin tilgutit panemas ja kraadimas, ja kaks päeva hiljem enam mitte. Seda, et läheb ainult halvemaks ja paremaks üldse mitte, on vahel näha juba nädalaid, vahel käib aga paranemine ja halvenemine lainetena - ja siis on korraga kõik.
Olen näinud patsiente, kellele on just öeldud, et teeme veel paar uuringut, aga opereerida ei saa, kiiritusravi ei saa teha, võib-olla mõni keemiaravi toimib veel, ei tea.
Olen näinud patsiente, kel võetakse maha kogu ravi peale sümptomaatilise ja kes kustuvad siis nädalaga.

Ja teate, mis neid kõiki seob?
Surmast mitte keegi nendega ei räägi ja kui nad ise selle teema üles võtavad, vadistatakse nad vaiki sellega, kuidas nii ei tohi mõelda, küll saab ravi, küll läheb paremaks, ärge sellele asjale üldse mõelge!.

Välismaa filmides on nagu nähtud sellist asja, et kui aeg hakkab kätte jõudma, traavib surija juurde kogu suguvõsa kokku, öeldakse hüvasti, räägitakse tähenduslikke asju, avaldatakse peidetud aarete asukohti, ja kuidagi kujutlesin ma, et päris elus võiks olla natukene samamoodi. No et võib-olla ei aja surija neid asju just viimastel hetkedel (mil mõtteka jutu rääkimise ja ümbrusest arusaamise tõenäosus on kõvasti madalam kui veidi varem), kuid põhimõtteliselt midagi sellist toimub.
Ja kui pole peret, siis räägitakse nendega, kes on, näiteks haiglapersonaliga, ning leiab aset leppimine ja katarsis.
Aga miskipärast pole ma midagi säärast kordagi näinud.

Kui inimesele määratakse haiglas sümptomaatiline ravi ja helistatakse sugulastele, et teate, meil on küll muidu külastamiskeeld karantiini tõttu, aga tema juurde võib nüüd tulla, sest seisund on selline, et hiljem enam ei saa - siis tulevad sugulased, toovad kooki ja lilli ja räägivad haigele sellest, kuidas no saa nüüd ometigi terveks ükskord. Ja haige vaatab neid veidi vingus näoga ja noogutab pahuralt pead.
Meie käime ja paneme kraadiklaasi ja anname paratsetamooli.
Kui haige jääb järjest viletsamaks ja viletsamaks, ainult magab ja tunneb end halvasti, ei suuda tõusta ega varsti ka oma põit kontrollida, on lisaks mähkmete toomisele ning vahetamisele ainus uudne kohtlemisviis haiglas see, et kui tal on piimajanu, tellitakse talle alt sööklast klaas piima kohale ka väljaspool söögiaega.
Muidu käime, anname ravimeid ja vahetame sidemeid ning kogu moos.
Mu oma vanad ja haiged sugulased läksid omaette, tahtmata, et keegi neid sellistena näeb - või ei tahtnud teised neid mulle näidata, ma ei tea. Minu käest igatahes keegi ei küsinud.
Nendega, kes läksid ootamatult, oli ses mõttes isegi kergem - nad ei teadnud ette, niisiis on selge, miks see hüvastijätmise-teema üldse esile ei kerkinud ega ole ka endale imelikke küsimusi pärast, et miks ma siis nendega ei rääkinud, kas ei julgenud, kas ma ise tahaksin, et kui mina suren, poleks sel kellelegi pealtnäha mingit tähendust ja tehtaks nägu, et midagi ei toimu või!?

Mitte et ma oskaksin suremisest ja surmast kellegagi tegelikult rääkida. Mitte et see oleks asi, mida kuidagi väga harjutatud oleks vms. Lihtsalt tunne on, et äkki oleks vaja mingit plaani, protokolli ja normaalset kombestikku, mis ei hõlmaks ainult salgamist.

Muidugi on võimalik, et see surijatega rääkimise värk filmides ongi kõik puha väljamõeldis, umbes nagu kahekuused pontsud imikud vastsündinute pähe esitatavana, ja midagi sellist ei toimu kunagi ja kusagil. Igal pool tehakse nägu, et pole midagi, pole olnudki, kõik meil elavad igavesti ja tantsivad muudkui rohelistel muruplatsidel lapaduud. Võib ju olla?
Aga kui kusagil siiski leiab aset ka mingi asjalikum tunde- ja infovahetus, võib-olla on minu kogemus põhjendatav sellega, et elan Eestimaal, me oleme eestlased ja eestlased ei tea, kuidas imelike teemadega ümber käia ning jätavad parem üldse käimata, kui teevad midagi valesti?

Sest surm, surm on ometi äärmiselt imelik teema ju.
Viisakas seltskonnas sellest ei räägita.