Mahedalt kui siid

Estcon oli.

Et ma olen üsna vähe käinud (neljas aasta siis seekord), ei ole ma päris kindel, kas mu üldistus pädeb, aga  jäi sisse säärane tunne, et üritus 2014 oli selline hästi tüüpiline, natuke lõdvavõitu Estcon, mis juba ootab järgmise aasta kolimist ja sellega koos loodetavat uut hingamist ning ürituse juurde naasvate ulmehuviliste suuri masse.
Et meeldiv oli küll, aga sellisel raugel moel, nagu nädalalõpp metsas ilusa järve ääres ikka meeldiv on. Spetsiifilist kirjandus- ja kultuurielevust jagus Stalkerite jagamisse (hääletasin usinasti ja kuigi mitte ükski minu absoluutlemmik esikohta ei korjanud, olen tulemustega üldjoontes - ja kohati lausa väga - rahul) ning ulmejututöötuppa.
Aasta elamusteks sattusid olema ent hoopis koerad, kes olid dekoratiivsed ja isikupärased ja igal pool kogu aeg.

Pildi tegi Kilpkonn. Ei, tõsiselt!

+ äike ja vihm.

See oli parim. Absoluutselt parim. Pa-rim!!
Lisaks võib öelda, et Kilpkonn tegi palju toredaid pilte.

Olid küll ettekanded, aga pigem sellises vabas vormis, arutlevad ja mitte niivõrd uut infot jagavad kui ettekandja isiklikku arvamust ohtranäiteliselt kokku võtvad. Ühtlasi, kui külalise tund välja arvata, tulid ettekanded puha inimestelt, kes ikka Estconil ettekandeid peavad (mul on väga kahju, et viimasel hetkel selgusid ühel ajal olema ulmekirjutamise töötuba ja Sashi loeng "Kaaluprobleemidest ulmes", see viimane võis kirjelduste põhjal olla ürituse parim esinemine, aga jäi mul kuulmata), kuna kaks välisesinejat jätsid ette hoiatamata tulemata. (Mismõttes sa teed siukest asja, et oled esineja ning lihtsalt jätad tulemata?!?!?! Ma tõesti ei saa aru, kuidas nii saama, et lubad ja siis isegi ei anna teada, et kavatsed üle lasta!!)

See välisesineja, kes tuli, nimelt Nikolai Karajev, tundus olevat imetore inimene, aga ma sain tast ja tema tegevusest kirjaniku, tõlkija ja eriti kriitikuna tunniajase esinemise kiuste vähem teada, kui tahtnuks. Seda isegi hoolimata sellest, et jõlkusin temaga kaasa piisavalt, jätmaks Ulmegurule (kes on mind palju kordi näinud enne) muljet, et olen esmakordselt Estconil viibiv ja seni kõigile tundmatu Karajevi naine, sest nojah. Ma väga vinge vestluse vedaja paraku ei ole ja kui ma eraldi ette ei mõtle ning soovitatavalt kirja ka ei pane, tulevad head küsimused pähe alles oma kodu turvalises süleluses jälle.
Phmt jäi asi seisu, et "sellest inimesest tahaks rohkem teada".

Pildi tegi.... Kilpkonn.

Seoses Ulmeguru avaldusega minu võõrapärasuse kohta (ja sellega, et ka Veiko Belials ei tundnud mind ära) tuleb tõdeda, et ma olen vist tõesti isegi möödunud aastaga võrreldes natuke alla võtnud. Eriti kuna sihandane veidi kahtlase väärtusega kompliment tuli samuti: "See et sa oled sedasi natuke kõhnemaks läinud, sobib su kehale väga hästi. Aga nägu on läinud kurjemaks kuidagi."
Ise nagu ei märkagi, v.a. et riided on vähem ümber ja vajan uusi bikiine hädasti.

Aga vbla on asi ka juustes. Neid on natuke vähem ja üks tuttav tütarlaps põrnitses mind natuke aega kahtlustavalt.
Tuttav tütarlaps: "Miks sa juuksed ära lõikasid?"
Mina: "Mmm... no seepärast, et tahtsin."
Tuttav tütarlaps: "Aga miks?"
Mõttepaus. Tõesti, miks tahab inimene juuksed ära lõigata? Tuli mõte, et tahaks, ja miski ei takistanud? Tore on ju teha seda, milleks tuju tuleb?
Aga ma ei jõudnud seda vastust veel sõnastama hakatagi, sest tuttav tütarlaps võttis teema juba kokku ära: "Sulle sobisid pikad juuksed."

Tagasi Estconi juurde: programm oli vast koostatud selline natuke pehmem kui eelmisel aastal, aga kuna kaks olulist esinejat jäid tulemata, tundus veidi vedelapoolne. Mis ei ole sel tasemel veel kuradist, aga enam pehmemaks ei saa vormi lasta, kui asi üldse ulmeüritus ja mitte niisama läbu tahab olla.
Rahvast oli natuke vähem kui mõnel eelmisel aastal, eriti uusi inimesi, ja raamatujuttu vähemalt mulle jagus kah vähem. Või siis oli asi selles, et tavalisest rohkem oli venekeelseid raamatuid puudutavaid jutte, aga ma ju ei loe vene keelt. Hea, kui saan "grof" ja "davlenije" öeldud. Miska need vestlused läksid ühest kõrvast sisse ja teisest jälle välja ja mul oli tunne, et kaasa pole kuskil rääkida.

Pildi tegi Jaile.

Laupäeva hommikusse pakkus toredat vaheldust R., kes lõikas noaga näppu ja minestas seepeale ära. Sain end kohe kasuliku ja tähtsana tunda, kuigi mu ainsad reaalsed tulufaktorid olukorda olid asept ja võime mitte hirmuda ning võtta asja lõbusalt. Siiski: ka need on tegelikult arvestatavad kasutegurid.
+ natuke jooksis ta ju verd ka.
See on ikka tore ju, verest ei ole mul veel kõrini saanud üldse =)

Siis olid lauamängud, mis on ikka toredad, ja joomine, mis on hobi, millele ma väga ei saa pühenduda, sest ma jään magama lihtsalt, ja lobisemine, mida ma oleksin võinud ja tahtnud arendada Päris Vestlusteks, aga kui olin paarile inimesele peale käinud ja nad ei (osanud? tahtnud? taibanud?) vedu võtta, sai mul jaks otsa ja selle asemel mängisin veel natuke lauamänge ja sõin tomatit ning vardas küpsetatud põssast järele jäänud kamarat.

Aa, õige küll: lisaks koertele oli meil üritusel ju ka siga!

Ka selle pildi tegi Kilpkonn

Süüa sai hästi, voodis magada on imeliselt hea (iga larpar teab, mis kvalifitseerub mugavustega ööbimiseks, ja soe vesi, dušš, sirgete seintega üsna tolmuvaba tuba, puhtad linad ja madrats, mida sa ise ei pea seljas kohale vedama, annavad kokku kõik olulised mugavused maailmas) ja äikesehood andsid ka põnevuse ja lõbususe osas päris tubli tulemuse.
Joosta sai, ujuda sai, pesta sai, magada sai... No mida sa veel tahad?!

Ainult et tegelikult näidati mulle pühapäeva õhtul veel Monty Pythonit ka otsa, mis muutis kõik kaks korda paremaks, oli täiesti närimata kont ja elu on ilus.