Tuleb nädalavahetus.
Mul on selleks plaanid.
Plaanideks on kõik asjad koos ja pakitud, kõik tänaseks valmis olema pidavad tööd on tehtud ja ära saadetud, arvel on piisavalt raha, et osta pileteid, süüa ja jääb ülegi, ning esmaspäeval peaks tulema uus palk eile ära saadetud töö eest.
Korterist viisin kõik erinevad prügid nende erinevatesse ladustamiskohtadesse laiali, isegi kompostiämbri, mis oli ainult komveerand-täis, viisin kompostihunnikuse tühjaks ja pesin puhtaks - kell 6:20 hommikul, sest äädikaärbsed ei pea saama seal elada lihtsalt niisama ja omaette, kuni mina ära olen. Oma toa võtsin tolmuimejaga üle, köögi pühkisin harjaga, nõud pesin puhtaks, pesukorv on ka peaaegu tühjaks pestud. Ainult lastetuba on selline, et sinna hea meelega sisse ei astu.
Lastele, muuseas, on minu äraolekuks silmapealhoidja leitud, nende kohver samuti maaleminekuks kokku pakitud (kell 6:50 hommikul) ja koju Tütarlapse lauale on jäetud nimekiri asjadest, mida nad peavad tegema peale ärkamist ja enne nutiseadmetesse sukeldumist (muuhulgas oma tuba koristama).
Nädalavahetuse järel tuleb mul kaks töövaba nädalat (mitte puhkus, mul on lihtsalt paindlik graafik) ja siis kohe palju tööd (mis tähendab palju palka ja üldse mitte nälga suremist augusti lõpus, jee).
Tähendab, ongi kõik olmeline hästi.
Nädalavahetuseks on kõik valmis ja kokku lepitud, telefon ei ole koju ununenud, jalad ei ole alt ära kukkunud ja kui see saabuv üritus möödas on, saan kaks nädalat jooksmas käia ja romaani kirjutada ja sellega kõik mu kohustused piirduvadki.
Ülejäänud aja ujun, laisklen, magan ja sülitan lakke.
Hämming lausa. Mingi peaaegu täiesti pretsedenditu juhtum lähiaastate mälu jooksul, et ei olegi mingit "äkki-kuidagi-veab-välja" näljasurma olukorda suvel puhkuse ajal, pole ei eufooriat ega tragöödiat, ei erilisi unelmaid ega plaane, ei muresid ega pingeid, lihtsalt vaba aeg ja laisk oleskelu.
Peaks äkki mingi kohustuse endale kiiresti organiseerima? Otsustama, et pean tingimata langevarjuga hüppama, Alpidesse ronima minema või pidama ettekande plastmassiühendite mõjust planeedi magnetväljale (et leida ajuvaba teema, millest ma ühtlasi mitte midagi ei tea)?
Või peaks hoopis pea vastu seina katki peksma? Kellegagi tülli minema? Selle natuke tuimemaks tõmbunud põlve pihta haamriga virutama?
No lihtsalt selleks, et end turvalisemalt tunda.
Normaalne rahulik elu, see on nii ebatavaline, et tundub juba eos kahtlane.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Ära muretse, see ei jää nii. Elu organiseerib ennast ise kohe jälle keeruliseks. Loodus tühja kohta ei salli, öeldakse. Nii et ära üle pinguta ja naudi seda vaikust niikaua, kuni loodus selle tühja koha ära märkab ja sinna midagi ootamatut torkab.
VastaKustutanäedsa, neid inimesi, kelle jaokshüpoteetiliste normaalsete inimeste normaalne elu on ikka nii comfort zone'ist väljas, kui üldse olla annab, leidub ikka hulgem.
VastaKustutamul on reisimisele mõeldes alati tunne, et tõeliselt alternatiivne reisikogemus ja väljakutse oleks minu jaoks kuskil Sharm el Sheiki vms turistilõksus basseini ääres päevavarju all vedeleda, hotellis ööbida, reisibüroo korralduste järgi sõita jms veidraid ja ebatavalisi asju teha. sest automaatselt hakkab aju reisimõtete tulles ikka hääletamisele ja ei-tea-kus ööbimisele mõtlema ning hotellid ja lennukid ajavad juba mõeldeski hirmu peale.
Jälle tore lugemine, ladus tekst.
VastaKustuta