Väsimuse uued nüansid

Mäletate, ma kunagi talvel-kevadel kurtsin, kuidas väsinud? Väsinud, väsinud, väsinud, ei jaksa olla, ei taha teha, ei hooli, ei suuda, tahan ainult magada, viuviuviuviuviu?
Ja no kui ma meenutan, siis siiralt oligi väga rõve olla.
Aga nüüd on nii, et väsimus mõjub mulle suurepäraselt. Üle kuue tunni öö kohta naljalt ei maga, argipäevad on täis liikumist, mõnusat-mõõdukat töökoormust ja õueõhku ning see kõik kokku hoiab mind pidevalt seisundis, kus ma väga ei mõtle millestki, ei tunne midagi, ei taha midagi ja keskendun lihtsalt jooksvale hetkele. Teen seda, mida parasjagu on vaja teha, mõtlen, mida parasjagu on vaja mõelda ning Organism võtab vahelduseks asju väga rahulikult. Jookseb, kui on vaja joosta, töötab, kui on vaja tööd teha. Muul ajal istub niisama.
Ainult siis, kui tuleb juba kolmas mees hommiku kohta, kel sooned täiesti nähtamatud on, hakkab ülahuulelt higi nõrguma, sest kurat, kurat, kurat, ukse taga on järjekord ja ta siis tuleb sihukestega jälle! Mismõttes?! Meestel on ju ette nähtud heade veenidega olla!

Õnneks läks selle kolmanda soonetuga koba peale pihta kohe esimese torkamisega. Ja kuigi siis ülejärgmisel oli jällegi hirmus hirm nõelte ees, nii et panin ta pikali ja lohutasin ja kiitsin peaaegu pooleks, polnud see enam nii häiriv ega tundunud igavikku kestvat - ja saingi tõesti kõik proovid enne ära võetud, kui laboriauto kohale sööstis.
Ei muretse, ei närveeri, ei pingestu ning üldse on hea ja rahulik olla. Vahelduseks väga mõnus.

Lihtsalt need nädalavahetused, need kuidagi... tõmbavad tuule läbi kolju ajju ikka kohati. Südame kurku ja ninast vere välja.
Siis taastud neist nädala sees ja kogud varusid uue jaoks.
Maitea, vanasti oli kuidagi vastupidi ju?