reede, 1. august 2014

Ligi poole peal

Tänasega koos olen jooksnud 47 päeva peaaegu järjest.

Mida see annab: 

* Jooksma minna ei nõua praktiliselt mingit enda kokkuvõtmist või vaimset pingutust enam. Kui sa teed seda iga jumala päev, samas sundimata endale peale mingeid distantse, mis päevast suure tüki välja võtavad, muutub jooksmaminek su pea sees sama lihtsaks kui õhtul magamaminek. Isegi kui oled unevõlas või ilm on väga palav ja sa oled juba järve ääres (lahendus: jooksed enne ujumist ümber järve) või hoopis mingil üritusel, oled teinud imemaitsva sibulapiruka ja sul on huvitav film pooleli või ükskõik mis. See on lihtsalt mingi asi, mis on vaja ära teha.
Saab tehtud.

* Distantsid tunduvad lühemad. Minimaalne tavapäevane vahemaa, mida varem hindasin umbes 2.5-le km-le, tundub nüüd rohkem nagu 1800 meetrit. Tegelikult on ring sama pikk kui varemgi, aga praegu jääb tema läbisörkimisel sisse tunne, et tegu on hästi lühikese maaga ja joosta teine või ka kolmas samasugune otsa on tühiasi. Ma küll enamasti ei jookse sedasi mitut ringi, vaid pikendan seda ühte mingis suunas, aga no ideeliselt, eks ole.
Ega ei ole tegelikult tunnet, et jaksan rohkem või jooksen palju paremini, tunne on lihtsalt see, et vahemaad näivad lühemad.
+ rongi peale on väga kerge joosta isegi suure reisikotiga.
Kuigi kotiga, mis kaalub rohkem kui 10% kehakaalust, tuleb arvestada, et olen tavalisest välejalatempost siiski oluliselt aeglasem.

* Tuju on parem.
Võib muidugi olla põhjendatav ka muude faktoritega.

* Füüsiline enesekindlus on suurem.
Et ma ei näe oluliselt teistmoodi välja, aga korraga ei tundu mulle ükski paar pükse kuuma ilmaga jooksmiseks liiga lühikesed ega ole ka kõhklust bikiinirinnahoidja kandmise ees särgi asemel. Pole tõrget niimoodi istumise, astumise või roomamise ees, et seelik tõuseb kõrgele-kõrgele.
See on minu keha ning see on võimekas ja ilus. Miks ma peaksin teda vabalt elamast pidurdama?

* Olen hakanud jooksmiseks vajalikesse oludesse palju lõdvemalt suhtuma. Jooksmiseks ei ole vaja tosse, päkaljooksu võib ka kingades teha. Või tütre äraräbaldunud tennistes. Joosta saab, kummaski käes raamatukogu raamat või käes kott või käes mahlapakk ja kassikonserv. Saab joosta seelikus. Saab joosta nii, et sul ei ole pärast jooksu voolavat vett võtta (vaid nt järv, kus ujuda hoopis). Kui oled väsinud, võid joosta mitu pisikest otsa päevas, mitte ühe täispika. Selliseid saab joosta ka ainult pool tundi pärast sööki, kui sa liiga palju ei söö.
Sellega seoses olen hakanud ühe söögikorra ajal vähem sööma.
Kuigi see võib muidugi olla põhjendatav ka muude faktoritega.

Mida see võtab

* Pole poolteist kuud ühtegi kõhulihaseharjutust teinud.
Kui mul tekib tunne, et teeks  miskit muud trenni kui äralõppematu jooksmine, siis ma kas ujun (sest mmmm, suvesoojas ujumine) või teen kätekõverdusi või üritan lõuatõmbamisega kuhugi jõuda.
Aga kõhulihased, need on nii kerged. Neid peab tegema nii palju, et mõikaks. Oeh, võeh. Kes see viitsib. No ma teen täna, tegelt ka, enne jooksu. Aga kell sai juba palju ja joosta on ikka vaja kindlasti. Ma pärast jooksmist teen parem.

...jee, rait.

* Jalad ikka väsivad ära küll lõpuks. Kohati olen olnud sunnitud tegema väikese jooksu päevi (1,3-1,5 km), sest mitme pikajooksupäeva (5-7 km) järel muutus liikumine raskeks ja rohmakaks ja polnud üldse nii tore enam.
Eriti kui ma veel ujusin ka poolteist-kaks kilomeetrit pärast.

* "Jaa, muidugi ma tulen sulle külla kohe, ma jõuan veel viimasele rong... Oufakk, aga mul on jooksmata täna. Hmm.... tea kas annab midagi välja mõelda..."


Aga muud nagu ei ... olegi teistmoodi. Täitsa tavaline elu.

2 kommentaari:

  1. hea füüsiline enesetunne annab jah suurema enesekindluse. see töötab isegi marginaalsete asjade puhul (vähemalt mul), nt valus pisvinn, mida pole õieti nähagi, annab inetuma enesetunde kui suur ja punane punn, mis õnneks ei valuta.

    VastaKustuta
  2. kõlab nagu hea mõte mida võiks kunagi isegi proovida.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.