Udjad seal 14. levelil juba terve igaviku oma druiidi või bardiga (mudlumi blogis ilmus üks vana tekst jälle ning seal on lause selle kohta, kuidas see, keda me mängime, annab mingi pildi ka sellest, kes me oleme - ja mina kaldun mängima eeskätt druiide ja barde. Arvutimängudes vahel ka (vibu)laskurit vm kütitüüpi, kuid seda pole ammu olnud), kuhugi ei jõua, ja korraga mõtled: kurat küll! Jälle ma lahendan peaaegu samamoodi peaaegu sama probleemi, lootes, et seekord veab paremini! Fakk, kui tüütu!
Teen hoopis barbari ja alustan otsast, ükskama, kui raske ja nõme see ka on.
Vähemalt mingi vaheldus.
Ja samamoodi viskab kohati üle päriselu. Sa nagu oled küll kaunikesti rahul sellega, et ikkagi 10. level juba*, lugu on üpris kaugele jõudnud, tunned oma nõrkusi ja tugevusi, seda, mis sulle sobib ja mis mitte, nodi on ka omajagu kogunenud - aga korraga tahaksid ära proovida neid teistsuguseid valikuid, mida teeksid hoopis kellegi teisena.
Ainult et nojah. Sa võid ju muuta tegelast, aga mängija jääb samaks.
3 taset kirjaoskamatu musklimäena teiste tümitamist ja juba mõtledki tüdinult, kuidas kõike druiidina palju paremini lahendada saanuks. Ja kui palju kaugemal sa sellega oleks, kui poleks just raisanud aega barbari mängimisele. (Kuigi kui aus olla, ei ole kolm levelit midagi üüratut ja võib-olla polekski palju kaugemal).
Oli vaja..!?
Kuulasin täna teistsugust inimest rääkimas teistest asjadest, kui mina enamasti räägin, ja tundsin end... rumalana.
Kuidas saab olla, et mina, omast arust intelligent-praktik, huvitun temaga võrreldes maailma asjadest nii hirmus vähe? Ja kuidas saab olla, et umbes kõik teised inimesed, keda ta mainis, teevad doktorikraadi või postdoktorit vms? Kas seal on mingi seos?
Jaa, ma tean, sellised massiliselt üliharitud tutvuskonnad tekitavad mus enamasti pigem kerget üleolekut, sest kas neil siis oma ajaga paremat pole teha kui mingit eblakat ebahuvitavat grandirahalist pseudoteadust, aga aga aga... aga võib-olla tõesti peaksin minagi vahepeal mõtlema millestki muust kui iseendast ja inimloomusest, püüdma mingeid loenguid kuulata maailma kohta vms.
Äkki see oleks millekski hea.
Ühtlasi: vbla ma ei peaks suhetes enam ajama taga seda joovastust, vaimustust ja halastamatult tugevat tunnet, mida seni. Ilusaid õlgu jms.
Vbla tasuks panustada sellele, et oleks soe, rõõmus. Oleks vbla isegi kodu kellegi teise sees, mitte ainult mingi romantiline tornehitis, mis kõlbab ainult imetlemiseks või allaviskumiseks.
Äkki seegi oleks millekski hea?
Ent kui see esimene tundub üsna süütu katsena veidi võlurit mängida ega teeks kellegi kurja, siis teine mõte võib väga halvasti lõppeda, kui ma pärast paari taseme jagu proovimist otsustan ikkagi tagasi druiidi ja bardi mängima minna, sest see on mulle omasem, sobivam ja mõnusam.
Võtab kõhklema.
 |
| Karjäärivõimalused |
* see, et... olen tegelt tõesti alles 10. tasemel seepärast, et kulutasin hulga aega halisemisele selle üle, et nõme mäng, loll grupp ja miks ma üldse mängima peaksin. Muidu oleksin 14 kindla peale.
Aga see kogemus annab jälle teatud omamoodi enesekindluse mängida - ma tean nüüd, et mitte mängida on nõmedam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.