Mitte-aeg

Kuhu see suvi nii ruttu läks?

Lapsed ei ole mänginud oma pille ega lugenud kohustuslikke raamatuid (kui aus olla, pole ma koolide kodulehtedelt üleski leidnud, mis need kohustuslikud on) ega teinud käekirjaharjutusi, sest kogu aeg tundus, et aega on. Praegu on nad ühe poolvanaema (s.t. ühele on pärisvanaema ja teisele ei ole üldse vanaema, kokku teeb siis poolvanaema) juures lastelaagris, järgmisel hommikul kell 6 pärast nende tagasitulekut stardime Tütarlapsega lennujaama, sest issil on vahel vaja külas ju ka käia - ja kui ta sealt tagasi jõuab, ongi juba suvi phmt läbi ja isegi paganama eelmisel aastal läbi higistatud dresse ja tosse pole koolikapist saanud mahti ära tuua!

Poeglaps on vähemalt ühe uue asja teinud: ostis omaenda taskuraha eest endale suure paki imepisikesi plastmassist sõdureid. See on teda juba kuu aega nii ohjeldamatult õnnelikuks teinud, et isegi mina ei pane pahaks, kuigi need paganama vidininad vedelevad igal pool laiali ja ma ei saa tolmuimejat kasutada ilma pikema korilusperioodita enne seda.

Kass käis korraks maal ja püüdis seal (kari)hiiri. Need närused kaks nädalat ja neli hiirt, kas need olidki kogu suvi siis talle v?

Ja mina ise?
Issake. Suve saavutusteks on ...
on...
on...
no ma ei tea.

Ausalt. See on lihtsalt olnud see aeg, mis tuleb üle elada.
On muidugi tore, et vahepeal on soe, siis on natuke vaheldust lakkamatule novembriilmale kogu ülejäänud aasta vältel. Ja on tore, et vahepeal on looduslikus veekogus ujuda saanud. Ja töö on muidugi ka päris tore, aga... maeitea.
Üldiselt on suvi see aeg, mil elada intensiivselt, metsikumalt ja vabamalt kui muidu. Pedaal põhjas.
 
Minu see suvi on on olnud aeg, mil läbi häda kesta, endasse tõmbuda ning veeretada päevi sõrmega tonksides mööda nagu sitasitikas sõnnikukuule.
Mitte mõelda on selline üsna toimiv ellujäämisvahend olnud. Lihtsalt ei kasuta oma aju millekski muuks, kui keha tunnetamiseks või raamatulugemiseks või filmi jälgimiseks või töötegemiseks. Hoian meeled tühjad. Hoian ootused madalad. Kui teen, teen planeerimata.
Olen leht tuules.

Lisaks ei ole eriti palju ei söönud, maganud ega suhelnud, mis mõnes mõttes on puha veider ja teisalt täiesti loogiline. Nimelt kui niisama loksumise vahele sattub juhtumisi tulema stimulatsiooni, tuleb seda  mulle üldiselt üle igasuguse mõistliku määra, ja siis peab pärast rämedalt välja puhkama jälle.
Keha läheb nii täielikult rikki, et peab vajalikuks puhata pea igas eluvaldkonnas korraga v.a. töötamine ja jooksmine.

Kuigi see magamisest puhkamine täistöönädalatel ikka ei ole kõige kavalam viis ennast reguleerida. Eile, pärast teist järjestikkust tööpäeva, kui olin ühtlasi ka eriliselt kohutavas meeleolus, kukkusin õhtul peavaluselt kell 19.52 niimoodi uinaku sisse ära, et ei suutnud äratuskellagi peale üles tõusta ja jooksma minna, vaid magasin peaaegu järjest hommikuni välja.
Kell 6.00 helises äratus jälle, sest idee oli see jooksmata jäänud jooks enne uue tööpäeva algust järele teha ning puhas kuiv pesu ka tuppa tuua - lehvis teine õue peal juba teist ööd järjest.
Selle asemel panin paraku helina kinni ja magasin veel pool tundi.
Pesu ootab jätkuvalt õues.

Jubeda meeleolu vastu uni kusjuures ei aidanud (selle vastu aitasid hoopis väga närviline tööpäev ja hiigelsuur šokolaadikringel täitsa märgatavalt). Pea käib ikka veel ringi ja tuikab, uimane on ka jätkuvalt olla - aga vbla on tänane õhtu siiski parem kui eilne õhtu?
Kohv näiteks võiks aidata.

Ikkagi, täitsa veider. Kas selline suvi siis oligi, hoolimata kogu ta päikesepaistest, sumedatest öödest ja sääsevaesusest, suurtest kollastest täiskuudest ning mu enneolematult kitsast pihast? Selline suvi, et temast jääbki mäletada ainult soov teda mitte mäletada?

Õudse eluaja raiskamisena tundub =/