Mingi normaalne pealkiri

Issand. Ei, ei soovita kellelegi! Isegi juhul, kui ise tegin, ise vastutan, on  paranemisprotsess jube tüütu ja sellega tegeleda raske töö.
Tahaks ju kõike. Seda, mille kaotasin (kursusekaaslased kisuvad lõpetama, töökaaslased tahavad haiguslehte, Hiir ilmub, Reaktoril on suisa juubel, miski mäng on novembri lõpus, ei tea kust tuleb raha, mul on see poolik romaan, lihased on küll atrofeerunud ja ma näen omast arust välja nagu vana eit, aga arme ei ole ja vist olen objektiivselt suht naise moodi, tahaks sellega midagi teha, et internet oleks lihtne ja telefon ka, et arvuti töötaks ja ma ei peaks avalikule netipunktile lootma) ja areneda lisaks.
Siis tahaks veel igasugu asju nagu laps (kuigi ma ses faasis olen, et ometi kord ei taha teda teha, seks tundub raske tööna ka) ja moraalne toetus (ei saa kunagi küll) ja et elu seisaks, kuni ma taas peale jõuan.
Ja ei saa ju sedasi.

Miski hooldaja täna rääkis, kuidas nad kõik rõõmustavad minu üle. Et nii hästi paraneb, käib juba ise, kuigi rulaatoriga, aga käib SÖÖMAS. Mu emme meenutas igasuguse nostalgiata, kuidas ma ainult lebasin veel kaks nädalat tagasi ja kempsus käisin ka salaja.
Ma TEAN, et see ongi mu töö ja kui võrrelda kasvõi nädalaeelse ajaga, ma arenen. Aga ma ei ole endaga õnnelik ikka. Tahaks ROHKEM. Tahaks paremini. Tahaks olla parem kui ma ise suudan olla, tahaks, tahaks...

Jah. See, et ma teen vahet suur- ja väiketähtedel, see, et ma hädaga saan ka tagurpidi käidud, need on täitsa asjad.
Kui ma jätan võrdlemata, kus teised sel ajal on juba, kui mina ikka veel käima õpin. (Ühtlasi on lahendatud, miks ma ei ole nii soe kui varem naiste suhtes - nendega ma võrdlen end varmamalt.)
Mõned saavad lapsi. Mõned lõpetavad koole. Mõned, kurat võtaks, kirjutavad romaane, sellal, kui mina siin kahe sõrmega tipin.
Ja ma ei tohi end sellest häirida lasta.
See ON raske töö.