Vaatasin ära

Tore.
Ma vaatasin esimest korda videosid ja teateid enda kohta, sest minestamise ja kramplemise jäetud surmväsimus (ilma mingi naljata) ja järgnenud 4 tundi und ei lase öösel magada.
Jah, on minu king küll.
Midagi muud imelikku ei paista, võib vaadata, kui on tahtmine.

Et kahtlustatakse enesetapukatset ikkagi.
Ma ei teagi. Võib-olla.
Hei, ma ise kahtlustaks ka, eriti oma viimase postituse valguses, ainult kuidagi... läbi mõtlemata oli see asi. Ülekäigukohal? Kammaan. ma oma aruga roniks ikka võsa vahele. Tegi suitsu, vaadates raudteejaama? No teate. Ma olen tõesti väike suitsetaja, viimased kuu aega pole meeldegi tulnud, aga kui ma tõesti rongi ootan, siis see on ainus aeg, mil ma leian, et jaa, nüüd võib.
Ja eriti kui homme oli arvestus ja ma ei jätnud mingit hüvastjätukirja isegi kursakaaslatele, mul pidi ikka tõesti siiber ees olema, kui nii oli.

Samas ma mõtlesin sihipäraselt sellele, et minna ja vaadata rongiaegu vastava eesmärgiga, see on mul meeles. Just Tartus olemise ajal, see on ka meeles. Sest ma õppisin sõjakoolis ja sellel oli ka teatud mõju (mida informeeritumad teist teavad). Viimastest päevadest enne - nojah, õnnetust - mul mälestused puuduvad, nagu ka umbes 2-3 nädalast pärast, nii et see ei ütle midagi.
Oma esivanematest ja lastest on jubedalt kahju, aga ma olen neid mõtteid (noh, ütlen ausalt välja - enesetapumõtteid) veeretanud ikka kaua.
Nagu KAUA. Aastaid ja aastaid. Vbla oli aeg midagi teha ka.
Aga samas jälle...
Sul on üks töö - surra - ja sa ei tule sellega ka toime? Sul on peaaegu valmis romaan ja sa jätad selle üle andmata, sest äkki on jube kiire ära surra? Peaaegu valmis luulekogust rääkimata, see ootab juba ammu.
Ja ikkagi see ÜLESÕIT. No MIDA ma mõtlesin?! Kas ma tõesti ei mõelnud midagi? Kas see, et sattus hea arst ja kiire kiirabi, kas see on mu põhjus elus olla või on mõni põhjus veel?
Midagi muud ei tule pähe ka mitte.

Sest see kõik on tulvil ebaloogikat ja kui ma midagi olin (enne "õnnetust"), siis loogiline.
Ma tõesti ei tea. Vbla on neil õigus.
Piinlik on ka. Et kui neil on õigus. Kui ma tõesti ronisin sinna ise, kui ma ei kannatanud välja, kui ma elasin lõpuni ja siis lõpetusega panin mööda, kuidas ikkagi edasi? MIS must saama peaks? Kuhu minna ja milleks? Kas mul on üldse õigus paraneda? Kuramus küll.

Ma vist ei olnud selleks ajakirjanduseks veel valmis.
Samas - vaevalt ma selleks kunagi valmis saan.
Nad on, mis nad on, ja mõnes mõttes toimus ju ka hoidmine. Õhtuleht on pooled kommentaarid ära kustutanud nt.
Üks andis nõu emaga rääkida homme. Ma arvan, et see vist on pädev nõu, kuigi emast on jubedalt kahju ikka.