Hamletlik vastus

Olla
tähendab olla omaette,
nii sina kui saab,
ja mitte kuidagi teisipidi,
sest olla sina
ongi ju tähtis.

Olla
tähendab olla osa tervikust
koos, koos, koos
ja meie
on üle minu
ja roos
üle õielehtede summa
ja üleüldse see ongi päris.

Olla

või mitte olla?

***

Tegelt mõne päeva eest lubasin olla 10 aastat vähemalt veel, sest koledustele ei mõelnud. Niisiis lubatud (50 aastat ei lubanud olla, ainult kaaluda). Aga lubadusi pean, pealegi veel talle antuid, sest tõepoolest, ilmaasjata ma neid ei anna ja nii ongi =)
Et nabaimetlemine hakkab ennast ka juba ära tüütama, aga samas huvi on umbes ainult enda, oma füüsiliste ja psüühiliste reaktsioonide ja selle vastu, kuidas piisavalt ruttu ei parane, luban, et jaanuaris seda iseenda teemat ei puuduta. Täna veel pole jaanuar, õnneks, seega mõneks ajaks viimane post minu ja mu valikute teemal.

Seda, kus või kes ma olen, ikka veel ei tea. Jah, enne (õnnetust, rongiallaminekut, kuidasiganes seda nimetada) ka ei teadnud ja seega loogiliselt ei saagi teada, aga ikka ju loodaks. Et maailmal on nüüd uus nägu ja männiladvad seninägematud. Lumi sajab kuidagi uutmoodi, iga helbe langemine on ime, viitsin ja hoolin sellest, mis varem oli ükskõik. Et kuskil on vastus, mida ei paistnud enne, nagu raamatutes ikka on, et on lihtsus seal, kus enne keerulisus, ja arusaamine seal, kus enne arusaamatus.

Tühjagi.
Teatud mõttes isegi ei usu, et see olin mina, kes niimoodi otsustas ja teoks tegi. Ootamatult vapper selles traditsioonilises mõttes (on küll vastupidi arvajaid) ja et ma midagi ei mäleta (kuigi meenutused on tõsised ning meenub see viimane päev küll, kui anda konkse, kuhu külge haakida), siis mälus on phmt see, kuidas õppisin sõja- ja katastroofimeditsiini, lõuna ajal jalutasin, sigaret ning see eine, mille meie kursavanem tuua laskis, ja selle järel see, kuidas võtsin kellegi käe ära oma juustest ja panin ta pihku asemele oma käe, sest juuksed meenutasid mulle seda juuksepostitust siin, ja vahel midagi pole.  Ei mingit klaarumist, ei mingit lõplikku segadust, mitte midagi ei mäleta.
Ja samas mäletan liiga palju.

Aga. Korduvalt on küsitud, mida ma ometi mõtlesin, jättes maha kaks nii armast ja enda oma last, mu vastus on ent liiga pikk, et seda kuulata ilmsesti. Niisiis, ma mõtlesin nii:

* maailm ei ole ehitatud nõnda, et üks inimene vähem teeks sinna augu, ja eriti ei tee auku puuduv emaolevus. Ma otsin ikka veel oma elule narratiivi, lugu, mis klapiks, aga ema lugudes on kõige mõttetum olevus üldse. Mistahes muinasjutus kas ema on - või on ta surnud ja kangelane või kangelanna (enne naisestumist) seega vaba seiklusteks ja õnnelikuks lõpuks.  Montezuma tütar - kes teab midagi tema emast? D'Artagnan - oh, ema isegi ütleb paar sõna alguses, enne kadumist!  Aramis, Ahtos, Porthos - mis neil on mingid emad ka? Isegi mileedi ema on puuduv! "Ivanhoes "on isad, aga emasid pole. Robin Hoodis pole kumbagi v.a. need isad, kes on. Nero Wolfe'il on tütar, emata. Kes oli Feanori ema? Aga Nerdaneli oma? Archie oma?*
Isegi mina ei tea.
Tegelikud naised ei ole sellised, et enne on huvitavad, ent kohe peale sünnitamist muutuvad seisvaks veeks. Ka tegelikud mehed pole, lihtsalt see pole oluline. Aga emad lugudes ON, mitte ei muutu, ja mul pole seega kerge nendega identifitseeruda. On muutuv Sylvia Plath,  on muutuv Virgina Woolf ja isegi sita kirjanikuna olen meelsamini reas nende, mitte näota ja kujuta olevustega, kes on emad.

* Kui minu isa ära läks, olin mina 8 ja mu vend 4 ning mu meelest me olime suht valmis. Mu Tütarlaps on 12, mu Poeglaps 8 ja kui nemad ka valmis pole, pole keegi, vähemalt nii mulle tundub. Mõlemad on koolilapsed, mõlemil on huvid, Poeglapse juuksed on palju pikemad kui mul, Tütarlaps on ise pikem kui mina. Enim, mis ma nende heaks saan teha, on olla mittevasturääkiv rahakott, ja see ma nagunii pole.
Samahästi võib vastu rääkida ka mõni teine rahakotiomanik ja vaevalt ta must vaesem on.
Lapsed on, mis nad on, juba niigi ja minu olemine ei muuda midagi paremaks.  Maailm pole nii ehitatud, et jätaks inimolevuse ümber augu, on ju õige, aga ikkagi me oleme, kes oleme, ning MA olen, kes olen, mu Tütarlaps on, kes on, ja isegi mu Poeglaps on, kes tema on ning muutused tema olemuses lähtuvalt sellest, missugune olen mina, on minimaalsed. Esimesel kolmel aastal on ema oluline, hiljem võib aga selle rolli võtta üle kestahes ja lõpptulemus teeb üsna sama välja.
Ma ikka veel pean oma ema tähtsaks sellest kõigest hoolimata =)

* Kui mul oleks mingi vastav valik, siis uus laps on palju huvitavam kui uus kirjutis, aga ma ei arva, et saaksin muutusi tuua juba olemasolevate laste ellu. Kindlasti mitte suuri muutusi. Ma olen, mis olen, ja sama mina olin ma ka möödunud aastatel ning mis minust võtta, on võetud. Selle üle mõeldes isegi tõdesin, et hiljem on hullem, sest siis on ema juba harjunud asi.
Saaksin asju teha, mis muutuse tooksid, aga mitte olla mingi muutus.

Umbes nii mõtlesin ja mõtlen ikka veel, tegelikult. Lohutage nüüd! Ei, nali. Lihtsalt vaatasin oma dropboxi ja kuram, seal oli isegi tervelt 3 salmi Elrondi rongi kohta ja veel väga palju mulle uudseid salme ning endast ON kahju. Et mäletan mitte neid, aga mida mõtlesin kirjutades, on meeles küll, ja jumala hea, et sai lugeda, aga...
õudne ka.
Ja seda, et halvad, seda ei mõtle, sest igatahes paremad kui praegu.


Elrondi apelsin, Elrondi apelsin,
porgand, koidukarva hiiliv unenägu,
tule ja vii mind ära!
Söösta unedest välja, mu kummitusrong,
lendav läänlane, Käru Hongkong,
tule ja vii mind ära!

Lase ma vaatan su terasnäkku,
ütle et armastad mind,
näri mind õigeteks tükkideks
sobivaks sellesse ainsasse
uude maailmajakku
ole see viimane hind,

ole mu koit ja ole mu kõu,
ole mu nõutuse vastu nõu,
võta mind endaga, mul on low

ole mu kandev pind.


Praegu ma muidugi olen, kes olen invaliidina. Vähem teha. Vähem olla. Mind õieti polegi võrreledes eelnevaga, sest teen palju vähem ja kui me oleme need, kelleks meid peetakse, mina aga hajun käest...
Ok. Mingi sisu siiski on ju, sest mingi ajalugu mul on. Vbla paranen, vbla muutun taastegevaks, vbla olen praegugi mingi asi ja mu sõbrad ja need, kes loevad, peavad must niigi. Aga lapsed... nad märkasid mind küll, mu puudumist ja seda, et ikka veel ei ole see, kui naasin. Pooled kohad, kuhu vanemad peaks minema, on tühjad. Päevikutes allkirjad puudu. Kuram, praegu hakkan seda kirjutades nutma, sest ise olen endale nii tähtis. Aga kui võrrelda mind ja värvipliiatseid, on värvipliiatsid olulisemad ning nii ongi. Värvipliiatsite puudumine oleks kohe koolis märgatav, ema...
On ainult ema. Kui on puudu, siis märgatakse pikapeale tõesti. Muidu mitte.

Võõras mees on sellega võrreldes ju täitsa asi?

* Märkasin, et kõik on meeskirjanikud, märkasin.