neljapäev, 21. august 2014

Põhimõtteliselt on see juuksepostitus

 ...aga teema läks natuke laiemaks.


Mul on mõned postulaadid alustuseks.
Te võite osadega neist mitte nõustuda, sest inimeste maitsed on erinevad ja keegi/miski ei meeldi kõigile, aga laias laastus lubab mu elukogemus ka üldisi väiteid üsna suurel määral kehtivateks lugeda. Spetsiifiliselt minu kohta käivaid postulaate võib ka vaidlustada, aga noh.
Kui eesmärgiks on kõigutada minu arvamust selle kohta, mis mulle meeldib siis: edu teile!
Teil läheb seda vaja.

Niisiis.

* Mulle on antud geenide ja normaalse toidu peal kasvamise tagajärjel keskmise eestlase jaoks üsna ilus (samuti üsna tavaline) nägu ja kehaehitus. Missivõistlusele mul nendega asja polnuks ka 15 aastat tagasi, aga phmt kvalifitseerub ilusaks ära.

 * Ilu üksinda ei panda padaje. S.t. füüsilisel ilul puudub kandja jaoks iseseisev väärtus.
Inimasustuseta saarel küttides ja korildades, kohtamata ainsatki liigikaaslast, ei ole iluga mitte midagi peale hakata. Ilu juures oluline faktor on see, kuidas sa seda värki inimühiskonnas ära suudad kasutada. Kas ta toob sulle tulu - või mitte.

* Mulle endale meeldivad üldjuhul nägusad, sportlikult heas vormis, intelligentsed, aga sotsiaalselt natuke kohmakad mehed. Või siis sotsiaalselt sujuvad, aga emotsionaalselt vildakad. Mingi jõnks peab olema, mis mu huvi haarab, lihtsalt heas kehalises vormis ning mitte silmatorkavalt loll mees olemisest ei piisa.
Et paigas proportsioonid on faktor, mida ma huviga jälgin, kuid see ei ole otsustav faktor minu huvi tekke jaoks konkreetse mehe vastu.

Mingist kuramuse soengust rääkimata.
_______________________________________

Selle aasta jaanuaris lõikasin oma juuksed natuke teistmoodi maha, kui mõnel viimasel aastal olen lõiganud. Isegi mitte hirmus palju lühemaks - poisipea on mul neil viimasel paaril aastal olnud enne sedagi mitmel korral - aga seekord soenguks, mis näeb välja kasvades jõle välja.
Mis tähendab, et pidev vaheldumine "poisipea-nats pikem poisipea-lõuani prantslannasoeng-jälle poisipea" on asendunud "lühike ja konkreetne - lühike ja lotakalt väljakasvanud - lühike ja konkreetne" vaheldumisega. 

Oot, kuna see on tibipostitus, ma võin pilte ka panna ju! Arvestage, et kuna eesmärgiks on näidata juukseid ja mitte ahistada mu tutvuskonda sellega, et nad ka näha on, siis ei ole kõik pildid väga kvaliteetsed ega paremini kadreeritud.

Igatahes, varem oli see vaheldumine umbes sihuke:

Sellest:


üle selle


umbes sinna,

siis sinna

või isegi sinna

ja jälle otsast pihta.


Nüüd on nii, et umbes sellest




















selleni



















(ja samuti selleni, mis eelmises postituses oli), 
siis selleni



ning siis taas otsast peale.

Ja selline vaheldumine tähendab niisiis, et mul on nüüd kahetsustäratavalt lühikesed juuksed ning vaikselt on hakanud edastuma hädaldusi, kuidas see ei sobi, häirib, pole see pole see pole see, kasvata pikemaks ja muid sedalaadi mittemeelitusi.

Nüüd, ma ei kavatse diskuteerida teemal, kuidas on ilusam.
See ei ole absoluutselt oluline.
Samuti ei ole mul mingit vajadust lause järgi "käi nagu sulle endale meeldib, see pole kellegi teise asi".
Ma tean seda, ma teen seda, iseenesestmõistetav.

Aga mind konkreetselt hakkas huvitama, miks mehed, kes on möödunud aegadel sõnaselgelt väljendanud, et ei kavatse minuga magada ja ei oma minu suhtes mingit romantilist laadi huvi, arvavad, et peaksid mulle rääkima sellest, kuidas neile ei meeldi mu soeng.
Või mehed, keda ma tänaval kohtan ja ainult pealiskaudselt tean.
Või üldse, miks ükskõik kes peab vajalikuks mulle öelda, et talle ei meeldi mu soeng.

Nagu.
Mis värk sellega on?
Milleks see informatsioon mulle oluline peaks olema?
Miks seda mulle väljendada?

Kas oletus on, et ma ei tea, et isased üldiselt eelistavad  naise küljes näha teistsuguseid juukseid? Et kuna ma ei ole suutnud 34 aasta jooksul tuvastada seda "mehed - lühikesed juuksed, naised - pikad juuksed, mehed - püksid, naised - seelik" ühiskondlikult aktsepteeritud tava, peavad nad mind nüüd kiiresti informeerima, et ma näeksin oma valikute ekslikkust ja saaksin tagasi pöörduda õigele rajale?
Kas see laitvaid kommentaare kaasa toov eeldus on, et ma tõesti ei tea, kuidas rohkematele meestele rohkem meeldida, kuigi väga tahaksin, ja seejuures täiesti kogemata olen sattunud katsetades soengu juurde, mis tekitab pigem vastuolulisi reaktsioone kui sooja rahulolu?
Päriselt?! Nagu niimoodi mõtletegi?

Mul on sellisel juhul välja käia uudis: ma tean seda pika juukse asja tegelikult.

Olgu, jaa, mulle phmt mehed meeldivad, meeldida meeldib ja ma loodan ka, et on olemas mehi, kelle maitsele sobivad mu lühikesed juuksed samuti, et kõik ei peletu seepeale 100 km kaugusele.
Aga siin ongi see, et mulle meeldib meeldida, aga ma ei ole huvitatud meeldimisest selle kõige madalama võimaliku faktori pealt võimalikult rohkematele. Sealt, et iga esimene mees saab vaadata: "On naine, miski tema juures väga ei häiri ega tekita kraapimis- mõtlemis- ega kõhelemisvajadust. Lendan peale, äkki annab kätte, kui piisavalt pinda käia."

See ei ole see meeldimine, mis mulle huvi pakuks.

Milleks mulle mees, kes näeb mus ainult nukku, kusjuures selle nuku juures pole mitte midagi muud põnevat peale selle, et ta on piisavalt teiste nukkude moodi? Noh, et mehel on olnud see lemmiklasteaiakasvataja ja Baywatchi tibi telekas ja kolm erinevat pikkade juustega hästi õppivat klassiõde-ihalusobjekti, pornoajakirjad, Catherine Zeta-Jones ja ekskallimad - ja talle meeldib naistes näha võimalikult palju ühe nimetaja alla taanduvat, mis neid kõiki meenutaks?
Ja siis mina peaks millegipärast sinnapoole püüdlema, et olla üks helmes selles sarnaste helmeste jadas võimalikult rohkemate meesterahvaste jaoks?!

See ei käi nii.
Ma olen rohkem väärt.
Võib-olla olen ma ülbe, aga arvan, et olen rohkemat väärt.

Kui sa tahad mind, taha mind.
Ma ei ole minu sukad ja kingad. Ma ei ole minu juuksed. Ma ei ole minu korter, minu töökoht, minu suhteseis ega parfüüm. See kõik muutub, võin lubada, ilma et muutus jätaks minusse märgatavaid jälgi.
Ma ei ole isegi mu ebalev naeratus su vastas istudes ega see, millal ma otsustan su juurde ööseks jääda, sest need on juhuslikud faktorid ja asjad võiks minna ka hoopis teistmoodi.

Ma võin olla mu säärejooks ja elevus vaielda, mu armastus vere ja haavade vastu, mu kuukalendrit järgiv kirglikkus, mu higilõhn, mu kirjutised. See, kuidas ma seeni praen ja raamatud, mida ma olen lugenud ja armastanud. Ma võin olla mu rinnad ja käsivarred ja läbi-nina-turtsatus, mille ma toon kuuldavale, kui korraga tahaks nii naerda kui anda märku, et ei taha naerda. Ma olen oma püsivus ja enesehaldusvõime.
Ma ei ole oma tujud, aga ma olen oma tujude jälgija, hoidja ja valvur. Ma olen mu naeratus ja mu mõistus, kogu see töö, mille ma olen võimeline ära tegema, ja mu väsimus pärast.
Mu ihamootor, mu peenikesed randmed ja murtudsüdami õhtutaeva imetlemine.

Aga ma ei ole - ma tõesti ei ole - su lasteaiakasvataja ja Lara Crofti sarnased jooned ilma millegi muuta.
Ja ma ei näe, et ma peaksin seda ka mängima, et päris ennast märkamatumaks teha. Ma ei arva, et päris mina on midagi, mida mees ei tohiks minu juures näha enne, kui ta korralikult võrku on mässitud. Vastupidi.
Ma tahan, et mees mind näeks.
Kui mina talle ei sobi, hoiame me mõlemad rämedalt aega ja närvirakke kokku, ei pea raiskama aega inimese peale, kellest nagunii pikemas perspektiivis asja ei saa, ja lisaks saame mõlemad end hästi tunda.
Ta saab minust halvasti mõelda ja end paremaks pidada.
Ja mina saan temast halvasti mõelda ja end paremaks pidada.


Kunagi, kui ma olin 17 ja mul oli veel palju ekstravagantsem soeng kui praegu, juhtus minuga selline lugu:

Sõidan mina bussiga.
Mantel seljas, aga ilma mütsita, sest mina ja mütsid, me ei ole siiamaani päriselt ühist keelt leidnud. (Talvel kannan enamasti rätikut või salli peas.) 
Mingid veidi jokkis jorsid näevad oma istmetelt mu nägu ja teevad: "Oo, ku ilus naine! Tule meiega peole õhtal!"
Mina ei oska reageerida, sest selline pealetükkiv lihtsalt mu näolapi põhjal tulnud tähelepanu on väga häiriv, aga ma ei hakka ometi ka inimesi sõimama selle eest, et nad mind kiidavad.
Vaikin, sõidan edasi.
Siis tõusen püsti, et maha minna, jokkis jorsid näevad seepeale mu kukalt ja nende reaktsioon on tormiline: "Ewww, võtan sõnad tagasi! Ära tule meiega! Rõõ-vee!"

Ja mul on sitaks hea meel.
Ma ei pidanud neile "ei" ütlemiseks oma närve raiskama, ignoreerimise nõmeduspatust sain ka puhtaks ja samas neist täiesti lahti ka.
Lisaks tundsin end hästi just seepärast, et ma ei meeldinud neile. Ebameeldiva inimese vastumeelsusmärk on sama meeldiv kui meeldiva inimese kompliment. Näitab, et oled õigel teel kuidagi. Ole vihatud ja kõik need muud sõnad! (See on pikk tekst seal lingi taga, aga väärt lugemist.)

Kokku juhtus täpselt see, et nemad ei pidanud minuga aega raiskama. Mina ei pidanud nendega aega raiskama. Ja kõik võitsid.
Imelik soeng ftw!

Miska mul pole mingit olulist huvi käia ringi välimusega, mis tekitaks võimalikult suures ringkonnas meesterahvastes tunnet, et see ebamäärane, õnneks nähtavate iseloomuomadusteta olend on päris kepikas, sest tal puuduvad omadused, mis teeksid tast hirmutavalt suurel määral inimese.
Lugupeetavad, te ei pea mulle ütlema, et ma olen võimalikult rohkematele meestele meeldimise teel suure vea teinud, sest ma ei käi sellel teel. Miks te arvate, et käin?
Kust see mõte üldse tuleb?!

Ma võin loomulikult näha välja armas ja tavaline, kui mul on vastava soengu tuju ja tunne endal, aga minu peas olevate karvade endale meeldivaks kujundamine ei ole miski, millele ümbritsevatel inimestel õigus oleks. Minu välimuse kujundamine suvalise mehe jaoks mõnusamaks, tema organismi möödunud positiivsete kogemuste jälgi paremini lekitavaks, ei ole mingi kuradima inimõigus!
Jaa, jaa, ma ise võin anda omal soovil teatava ümberkujundusõiguse mingile konkreetsele mehele, kes mulle üliväga meeldib ja kellest ma usun, et mina talle ka üliväga meeldin ja meie vahel on midagi väga vastastikkust ja elevat ja lähedast käimas...

Aga. Kui sa käid tänaval ringi, kas sa arvad, et sul on mingi moraalne õigus määrata kõigi seal kohatavate inimeste, mh minu, välimust?
Kust sa sellise ülbuse võtsid?
Või kui sa ka meeldid mulle väga, aga ei taha mind omaenda eksklusiivseks armsamaks - kui sa nagunii ei taha mind selleks, kama, mis mul peas on, sa oled selle ära otsustanud -

MIKS sa arvad, et ma tahan teada, et mu soeng sulle ei meeldi?!

Kas sa tõesti arvad, et minu töö on pakkuda sulle esteetilist naudingut, ilma et ma sellest ise mingit kasu saaksin? Ja kui ma seda tööd su meelest küllalt hästi ei tee, siis on täiesti okei mu tuju halvemaks teha oma kaebustega?

Kust sa, kulla inimene, võtad idee, et minu välimuse kritiseerimine on kuidagigi sinu asi?!

29 kommentaari:

notsu ütles ...

esimene pähetulnud loll mõte: a äkki nad on isehakanud PUA-d ja harjutavad neggingut ja loodavad, et see ongi see meetod, millega nad ometi kord keppi saavad?


põhjalikum mõte - see on umbes täpselt sama asi, miks ma olen mossis, kui mingi täitsa tore mees, kes on kuskil peol ilmutanud minu kehavõlude suhtes ülivägasuurt vaimustust, mind mõnda aega hiljem ära ei tunne. see on nii selge signaal, et ma olin tema jaoks pmst kumminuku staatuses - ja mina veel mõtlesin, et tore mees ja näe kui tore, et me korraga üksteisele meeldime, näh, kui tore mälestus peolt kaasa võtta - ja siis tõmbab see äratundmatus peomälestusele vee peale, sest nojah, tuleb välja, et see on valemälestus.

notsu ütles ...

kõik aeg kummitas veel, et Murca kirus mingit sarnast fenomeni kunagi ja leidsin pika guugeldamise peale üles ka: see postitus alates sellest kohast, kus Tüdrukud, kes käivad igapäevaselt ringi mingi eriskummalise silmatorkava ise teadlikult valitud 'alternatiivse' välimusega (lühikesed juuksed või tätokad või rõngad jne), ilmselt teavad. Täiesti piisavalt sageli leidub kusagil nurgapealse poe järjekorras või kõrtsileti ääres või zavood ees mingi töllakas, kes peab vajalikuks sellise tüdruku poole sõbralikult inimlikult pöörduda, tema tähelepanu ja silmside saavutada lihtsalt selleks, et talle hästi arusaadavalt ja üheseltmõistetavalt selgeks teha, et temaarust on sellise välimusega naine küll täiega rõve ja niisugused kohe kindlasti seksikad või ilusad ei ole.

väga väga naine ütles ...

Ooh, nii hea ja õiges kohas link! Olin lugenud aga ilmselt leidnud, et ma ei pea sellest kirjutama, Murca juba kirjutas.

Aga pidin ikka ise ka.

Täh =)

ritsik ütles ...

Aga kui inimene, kelle arvamus sulle korda läheb, ütleb, et kuule nii on hoopis ilusam?
Näiteks mina olen mõnikord mõelnud, et punased juuksed võiksid ägedad olla, aga pole värvinud, sest mu mees ütleb, et talle üldse-üldse punased juuksed ei meeldi.
Ega sellest midagi poleks, kui ma pea punaseks värviks, aga.. no ma siis ei värvi..

väga väga naine ütles ...

Näe, ritsik, selle kohta käis see: "Jaa, jaa, ma ise võin anda omal soovil teatava ümberkujundusõiguse mingile konkreetsele mehele, kes mulle üliväga meeldib ja kellest ma usun, et mina talle ka üliväga meeldin ja meie vahel on midagi väga vastastikkust ja elevat ja lähedast käimas..."

Elik - oma mees on teema. Tema seisukoht on teema. Kuna ta mulle midagi vastu annab omalt poolt (paremat seksi, sooja tähelepanu, mõnuhormoone, omaenda nägusaid aspekte padjal mu kõrval) on see aus mäng ja täiesti mõistlik mu poolest.

Oma mehe jaoks ma võiks juuksed või vööni kasvatada, kui ta tõsiselt äge on =)

inwe ütles ...

oh, oh, kestvad ovatsioonid!
ma olen paar korda mõelnud, et MIKS mind nii häirib see, kui sa räägid oma seiklustest inimestega, kes su soengut kommenteerivad. st maitseid on mitmeid, see on ju arusaadav. aga see on nii ilus postitus ja jõuab nii kenasti asja tuumani.

Anonüümne ütles ...

Vaata ainult, et sa järgmiseks keemilisi lokke ei tee ;)

Artur R ütles ...

sinul on õigus käia selliste juustega nagu sa tahad, teistel on õigus öelda sinu soengu kohta, mida nad tahavad.
Ja sinul on õigus öelda, mida sa neist arvad. ... Seda nimetatakse vabaduseks. :)
Võimalusena võib muidugi kaaluda ära keelata nii laitvad kui ka kiitvad märkused.
"Sa oled nii ilus" vastu hambaid.
"Need riided sobivad sulle" jalaga tagumikku.
"Sa oled täna kuidagi rõõmsameelne" nägu täis sõimata.

Kaur Virunurm ütles ...

"Kust sa sellise ülbuse võtsid? "

Mina olen mees ja otsustan, kuidas maailma asjad käivad; sina oled naine ja käitud nii, nagu maailma asjad käivad. Sealt.

notsu ütles ...

Huvitav, ma küll ei arva, et mul oleks õigus öelda võhivõõraste inimeste soengu või riietuse või üldse välimuse kohta, mis ma tahan. Okei, seadusega keelatud ei ole, aga viisakas inimene ometi teab, et tänaval vms avalikus kohas ei kommenteerita võõraid inimesi.

notsu ütles ...

kohe tuli küll ka mingi mõte, et äkki on see mingi maainimeste ja linnainimeste vahe? et väikeses külas ei ole sellist anonüümset avalikku ruumi nagu linnas, kõiki tuntakse ja kogukond võib erineva üle kohe kohut mõista, isegi kui too erinev ei tee seaduste järgi midagi valesti?

a kui need külainimesed linna satuvad, siis oleks neist ikkagi viisakas linnakombed ära õppida.

Kaur Virunurm ütles ...

Eiei... siin on ikkagi vahe meeste ja naiste vahel. Õigemini tundub mulle, et vvn suhtleb suhteliselt laia koguse meestega, kus on siis ka selliseid, kes arvavad, et naiste suunamine standardsema välimuse poole on nende ülesanne siin maailmas.

Teine asi, et mehed austavad omandisuhteid. Nad ei kommenteeri naist, kel on juba (pere)mees. S.t. vvn teine häda on vallalisus; mingu mehele ja vaadelgu, kuidas märkused ta välimuse suunas lakkavad; mees ei kommenteeri teise mehe naist - esiteks pole viisakas (mitte naise, vaid teise mehe suhtes) ja teiseks pole ju vaja (sest naine on juba mehel ja ta välimus on eesmärgi juba täitnud ja ta juuste pikkus on mullune lumi).

Ma loodan, et te tabate mu sarkasmi ja ei võta seda üleliia tõsiselt.

notsu ütles ...

noh, ma kujutan ette ka autoriteetset külamutti, kogukonna moraali valvurit, kes ütleb mingi noore kohta, et "käib riides nagu mingi pussakas, häbi ka ei ole".

Rents ütles ...

Mina lõpetasin suhtlemise ühe inimesega, keda oma sõbraks pean, sest ta lihtsalt keeldus aru saamast, et mind tegelikult ei huvita, kuidas ta mõnd mu väikest välimusemuutust hindab või ei hinda ja andis järjekindlalt nõuandeid, kuidas "asja parandada" (kõlab, nagu ma oleks kole nagu öö, eks).

Also - Kaur on sarkastiline, aga tal on õigus. Just nii ongi.

Anonüümne ütles ...

On olemas mingi teooria, et mehed salvestavad naise kõne samasse ajupiirkonda nagu muusika. Ning seetõttu nad ei kuule, kui naine räägib, sest see on lihtsalt nagu kena muusika.

sama on ilmselt ka välimusega. mees vaatab naist kui kunstiteost ja kui selle teosega midagi kummalist juhtub, on see tema jaoks sama nagu oleks keegi leonardo maalile kräfiti teinud. See teeb ärevaks. Sellest ka need sõnavõtud.

notsu ütles ...

ma jäin mõtlema, et minu kogemus tglt ei kinnita üldse siinkirjeldatud süsteemi: et eelkõige õiendavad mehed võõraste naiste kallal.

Avalikus kohas on minu välimust kommenteerinud küll peamiselt mehed, aga ma arvan, et parmude purjakil komplimendid võib arvestusest välja jätta. Nad tahavad lihtsalt suhelda, oma parmsuses puuduvad tavalised pidurid võõraste inimestega suhtlemiseks ja võõrale naisele komplimendi tegemine on üks jututegemise moodus. Kui nad tahavad samamoodi sõbralikult möödamineva mehega suhelda, siis nad proovivad nt suitsu küsida, aint et võõraste meestega nad ei julge nii hästi, need peavad selleks ekstra ohutud välja nägema (hipilikud või muidu sõbraliku moega) - sest tõenäosused on sellised, et kui võõras naine suhtlemise peale pahandab, saab sõimata, aga kui võõras mees pahandab, võib peksa saada.

Nii. Kui ma nüüd parmude purjakil komplimendid välja jätan ja võtan ainult norijad, siis on suhtarv küll veel meeste kasuks, aga mitte enam nii rõhuvalt. Ja mul on kuri kahtlus, et need norivad mehed on sellised, kes norivad ka möödamineva - jällegi, piisavat ohutu väljanägemisega - meesterahva kallal. Kui halvemini läheb, tulevad lausa kallale - ma olen pidanud korra ühe kunagise peikaga põgenema kamba eest, kes alustas norimist just mu peika kallal "õu, mingi karvane oled vä".

Ja A.-l on ka vähemalt üks kogemus, kus mingid tibid kõva häälega tema läkiläkit kommenteerisid - "moest pole mõni midagi kuulnud".

Nii et kuigi ma usun, et selliste kommenteerijate hulgas on rohkem mehi ja kommenteeritavate hulgas rohkem naisi, kahtlustan, et see tuleb pigem hinnangulisest jõuvahekorrast kui kindlatest soorollidest. Kui mees näeb välja selline, et tema käest vist peksa ei saa, tabab teda sama kohtlemine.

notsu ütles ...

no ja kommenteerijate populatsiooni kohta tundub, et see kuulub peamiselt väheharitud ja vähekindlustatud klassi, lihtsustatult öeldes jõmmid ja tibid. tibid julgevad vähem, aga selle taga ongi järsku jõuvahekorra küsimus.

väga väga naine ütles ...

Arturile - jaa, sul on õigus olla teiste inimeste suhtes ründav, isegi kui nad pole sulle enne kallale kippunud.

Et sa oled sellega seoses suht tropp automaatselt, on oma valik, mina lihtsalt püüan teadvustada, et nii on. Sest vbla mõni ei saa aru, et käitub nõmedalt.

Kaur - ma KARDAN et sul on õigus. Aga sellega seoses kerkis esile veel üks mõte.
Et enne oli mul siuke poisipea, mis ikkagi oli üsna konkreetselt naiselik poisipea. Et rohkem nagu "poisipea". Aga nüüd mul on tõesti üsna sooneutraalne soeng. Tegin ta maha ühe jaapanlasemasti kuti pealt, keda rongis nägin.

Ja nüüd on see, et mees vaatab mind, ei saa aru, mis värk on, nagu oleks naine, aga nagu oleks ka konkurent, ebamugav segadus - ja selle segaduse lõhkumiseks siis tuleb ja teeb mulle isast kähku. Märgistab territooriumi, pissib peale, heidutab. Lükkab mu objekti staatusse tagasi: konkurendina mõjuvat olekut sinus löön ma tagasi meenutusega, et sa oled naine, teise funktsiooniga olend, ja tunne oma kohta.

Oletus siis põhineb sellel, et sa võid olla ka palju vähem apetiitne kui mina üldiselt olen, kuni sa oled konventsionaalne, siis suurt keegi ei tänita, et kole, iu, väkk.
Kui sa mõjud aga häirivalt, tekib meestel aga korraga mingi häda. (Notsu kogemust, et võõrad naised ka tänitavad, mul eriti pole. Ainult naabrid on vahel sõimanud, aga mitte välimuse tõttu, vaid millegi muu tõttu välimust ühtlasi halvustades.)

Kusjuures ilmselt on see pealepissimine ja ohutuks tegemine täiesti ebateadlik reaktsioon.
Mõnikord vbla isegi siirast "mul on ebamugav teda vaadata, midagi on valesti, kindlasti ta ei tee seda meelega, lahendame meie ühise probleemi"-sõbralikkuse endamuljest kantud.

Aga asja iva on ilmselt see tekkiv hetkeline soosegadus. "Mis see on?" ja siis on ajus häireolukord ning vaja midagi teha.
Kõige käepärasem tegevus sattub aga olema häiriva elemendiga isiku dissimine.

notsu ütles ...

tglt on mul endal ainult üks kogemus, kui võõras naine sapiselt kommenteeris. Osa on A. kogemused, mitte minu enda.

Teisest küljest ei ole mul ka neid kogemusi, kus võõras mees minu kallal norib, väga palju, kuigi rohkem kui üks (ja paargi korda on liiga palju). Ja kolmandast küljest on üks kogemus, kus võõrad mehed ründasid peamiselt mu meespoolt. Ainult üks, aga kindlasti kõige ohtlikum, ilmselt ei oleks tervelt pääsenud ka mina, kui nad meid kätte oleks saanud.

notsu ütles ...

pigem on mul olnud neid kogemusi, kus suvakas mees mitte ei ütle, et õu, nii valesti on, ma ei taha isnd üldse - vaid hoopis armulikult, et kuigi mul on need-ja-need iluvead, siis ma ikkagi kõlban. üks markantne näide oli prillikommmenteerija. et mõtleks, ta on ikkagi nõus mind panema vms. olukorras, kus ma ei ole kuidagi sellist soovi avaldanud.

(kui nüüd mõni mees uudishimulikult siit suhtenõu otsib, siis: ei, selline külgelöömistaktika ei tööta.))

Hoarfrost Infernal ütles ...

Ma olen nagu mingi kolmsadaviiskümmend miljonit protsenti selle postiga nõus.

Ma olen ka nagu imeliku soenguga nüüd aga veel pole nõmetsema tuldud. (No mul on ka muidugi mõrvarinägu peas üldiselt.)

Minu meelest nii ollagi ei see et kellegi teise jaoks muutud selleks et talle sobida. Muutuda siis kui juba koos ollakse, on nagu teine asi.

Aga jätab jõle sita mulje meestest küll kui sihuke värk on. Sest seda kommenteeriti ka kui pikast lühikeseks läks.

Anonüümne ütles ...

Samas. Iga inimene on osa sootsiumist. Kui me ütleme, et "see pole kellegi asi mida ma teen!" tähendaks, et me astume ühiskonnast välja. See tähendab ka, et me ei soovi sellelt ühiskonnalt mingit abi ega toetust. Sest me ise ei hooli.

Võibolla on piparased kommentaarid tingitud just hoolimisest? Sellest, et kaaskodanikele tundub mõne indiviidi käitumine alateadlikult "ohtlik" või "haiguslik" ning nad juhivad sellele asjaosalise ja kaaskodanike tähelepanu? Käitumine on sama, kui katkuhaiget märgates. On mõistlik hoiatada, et haigus ei leviks, sest see võib ohustada tervet populatsiooni.Instinktid on ju imelised asjad, kas pole?

Imelik soeng on provokatsioon. Ja mida ütleb provokatsiooni kohta tuhandeaasta vanune rahvatarkus? nagu kutsu külale nõnda küla kutsule.

notsu ütles ...

no ma ütlen, et maainimeste värk. siukese väikese kollektivistliku ühiskonna värk, kus välised kontrollimehhanismid on hästi tugevad ja seesmised (nt see kontrollimehhanism, mis hoiab võõrastele inimestele oma arvamust välja plärtsatamast) mitte nii väga. suuremas heterogeensemas kogukonnas on jälle hädavajalik, et just seesmine kontroll oleks hea: oma arvamused hoitakse enda teada, kui ei ole jõutud sellisesse lähedusastmesse, et juba võib asju öelda. sest suures heterogeenses kogukonnas on neid arvamusi nii palju ja erinevaid, et keegi ei kannataks seda pidevat üksteise kallal plärtsumist välja, järelikult peavad kõik end selle koha pealt piirama. linnaühisknonas on just küsimata arvamuse avaldamine ise provokatsioon.

notsu ütles ...

ühesõnaga, kultuur vs. tsivilisatsioon (Eliase tähenduses).

väga väga naine ütles ...

notsu.

ma armastan sind =)

Lendav ütles ...

Mul on ka hetkel pea, mis võiks kutsuda esile igasuguseid kommentaare. Nimelt siilikas, millesse on blondeeritud kõiksugu mustreid. Ja kommentaare tuleb ka. Õnneks pole negatiivseid suurt tulnud, mõni ehk on ohanud, et mis sa ometi nüüd tegid (mu ema ikka julgeb vahel arvamust avaldada). Aga enamasti lähevad inimesed rõõmsaks, eks see soeng on omamoodi vallatu ju ka. Viimane kild oli kooriproovis, kui mehed selja taga lõid pika teooria UFO-röövist - mul olla viljaringid peas.

Õnneks on mu lähikonnas üsna tolerantsed inimesed. Viimane suguvõsa hirm ja arvamusliider on juba teistel jahimaadel - vat tema küll poleks mu peaga leppinud. Ja võõrad ei julge midagi öelda. Aga suguvõsa hirm on saanud kunagi hakkama selliste tegudega, et ühel koosviibimisel (ma olin siis 14-aastane) tõstis poole seltskonna ees mu pika suveseeliku üles ja õiendas, et kombineed polegi - nii on ju kõik läbi näha! Ja teine kord käskis püksseeliku jalge vahelt kinni õmmelda, sest muidu olevat nagu inimese mõnitus. Notsu kommentaari järgi - tõeline maainimene. Üdini.

Bianka ütles ...

Lahedad pildid, huvitav jutt ja sisukad kommentaarid.

Mind üllatas ootamatult sinu teatav sarnasus Kati Murutariga. Varem pole see mulle pähe torganud, kuigi olen su pilte näinud. Hakatuseks nägin sarnastust vaid piltidel, aga järele mõeldes on teil üksjagu ühist ka sisulise poole pealt.

Anonüümne ütles ...

Murutariga on sarnane ü k s pilt neist...

väga väga naine ütles ...

Ma ei võta sõna ses osas, sest ennast ju ei näe.