esmaspäev, 18. august 2014

Nõmedusest vol mitu

Vahel juhtub, et oivalisus väsitab ära. Lihtsalt - ponnistus on pidevalt suur ja ei jaksa enam väga.
Siis mõtlen, et noh, ma ei pea ju igal alal oivaline olema, võin mõnes asjas lihtsalt hea ka olla. Kuskil pole parasjagu kedagi tulemusi mõõtmas, võib suveajal raasuke puhata nagu tava ja komme...
Laseb ohjad sel ühel teemal natu lõdvemaks.
No ja tegelikult võib sel teisel teemal ka pehmemalt võtta, sest tõesti. Ma olen sellega varem nii kõvasti vaeva näinud, et mõnd aega võib liugu ka lasta tulemustel.

Ja siis olen täitsa kogemata ühel alal täiesti nõme. Nii nõme, et nägu peopesades ja oh, oh. Kuidas ma siis selline ema olen?!
Ja korraga ongi üleni nõme tunne. Sest oivaline pole viitsinud suurt enam milleski olla ja üks hiigelsuur nõmeduspunkt elus kisub kõigi näitajate keskmise kuskile sinna "väga suvalise" kanti ja... Oh. Mida. Miks. Kuidas. Kes. Mis on minu elu mõte?

Nii nõme olen. Miks ma nii nõme olen?

Tööl on enamasti nii, et enne kella 10 on väga palju tööd. 10.15-11.30 on keskmiselt palju tööd. Ja peale 12 on hästi vähe tööd ja igav.
Sellega seoses on minust on saanud Postimehe igatööpäevane lugeja. Ja Postimehe osas nimega naine24 esitavad nad alailma igasuguseid küsimusi. 15 küsimust neile ja neile. 28 küsimust noile teistele. Hiljuti ujutasin oma lähemad sõbrad üle sooviga nendega veel lähedasemaks saada. Siis lugesin pealiskaudselt, kuidas oma elu analüüsida. Ning ühes neist suurepärastest küsimusekogumitest leidus üks, mis pani mu väga tõsiselt oma elu üle järele mõtlema.
"Millal tundsid sa end viimase kuu jooksul kõige elusamana?"

Kurat.

See elutunne, hoog, intensiivsus - see on see, mida ma kõige rohkem tahan oma eksistentsilt.
Ja ma jäin vastamisega täiesti hätta.
Mõtlesin ja mõtlesin ja mõtlesin. Siis tuli ette, et joostes on vahel päris hea olnud. Mõtlesin veel natuke ja tuli adumine, et voolava vihma käes olla annab ka tugeva elususe tunde. Ja kõige parem on muidugi olnud vihma käes joostes, nii jah.

Kui ma olin just vihma käes kekselnud ja tundnud, et maailm on nii üleni lahe, elu pulbitseb igaks ihukarvas ja ahh!
Pärast oli muidugi jälle suvaline. Pildi tegi Veikko.

Aga kõik see muu melu on ikkagi sihuke... tundide mööda saatmine, päevade minema veeretamine, kuiv kudemine ja plastmass.
Halb ei ole. Aga ... midagi muud ka pole.

Ja ilmselt seepärast mul tuleb ka see nõmeduse tunne nii kergesti peale. Ma ei tee parasjagu midagi neist asjust, mis teevad mu elust elu - ei tunne tugevalt, ei püri võimatut, ei veritse ega sära. Lihtsalt olen. Loksun. Vudin. Täidan lihtsaid ülesandeid, teen lihtsaid liigutusi, pean kinni arukatest päevaplaanidest, saavutan väikesi saavutusi ja ei oska midagi enamat isegi tahta enam.

Või on see siiski "ei julge midagi enamat tahta enam", kui nüüd sõnadega täpseks minna.

Ja ah, ma saan aru, ma saan endast täiesti aru, sest see viimane trauma oli ikka väga hirmus ja väga valus. Muidugi ei ole ma veel vormis selleks, et põlve täiesti kõveraks tõmmata ja välja sirutada, selle peal hüpelda ja spagaati teha - aga aga aga...
Elu tundub ju nii mõttetu sellise tuimana!
Mul on nii nõme tunne endaga seoses nüüd!

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

See vihmaga elus olemise tunne on mul täiesti teistmoodi. Asi selles, et ma olen siuke hamster-tüüpi, kes suhtub vihma, kui millessegi, kes teeb mind märjaks ja võib mu hoolega varutud pähklikesed hallitama ajada. Vihm. Vihm tähendab paugupealt seda, et hakkab külb ja heinad, okkad, praht jmt kleepub sokkidesse ja pükstesse ning hakkab torkima. Saapad-tossud-ketsid lähevad ligemärjaks ning enam naljalt ära ei kuiva. Ka mobiil saab märjaks ja võib isegi rikki minna. Mööda selga jookseb alla ebameeldivaid niresid ning nende jälgimine ei tee olukorda kergemaks. jalad saabastes hakkavad hõõruma, sest nahk muutub pehmeks. Peagi hakkab valus. Käed kinnastes muutuvad krobeliseks ja kindad vettivad. Ära võtta neid kah ei saa, sest on vaja majandada tülikate metallist esemetega. Vihm toob endaga kaasa ka pori. Pori ei saa asjade küljest maha. Lõppkokkuvõttes oled sa üleni rõve -räpane, märg, täis krabu ja saasta. Jah, sa elad, ent...

Kas ma olen lihtsalt liiga negatiivne? Võibolla on vihm siiski tore?

väga väga naine ütles ...

No vihm on tore, kui tead, et ei pea seal üle tunni aja passima ja saad sooja duši alla ning kuivad riided selga vahetada tuppa minnes.

terve päev otsa metsas mulle ka ei meeldi, eriti kui see on sihandane kõvemat sorti vihm =) Just see osa, kus saapad tasakesi, ent vältimatult läbi niiskuma hakkavad, on mu eriline vaenlane.

Anonüümne ütles ...

Vihmaga on kaks väga elus olemise võimalust:
1. Joosta vihmas...
2. Läbikülmununa ja räpasena minna kuuma dušši alla...

Esimese anonüümse kirjeldatud vastikus annab võimaluse teiseks (minu arvestuses).

Ehk, mäetipu tunde saamiseks peab olema enne kuristiku tunne.

PS. Ma ei pea õigeks kunstliku kuristiku endale tegamist.