teisipäev, 12. november 2013

Elu mõte

Mul on üks enda-korralekutsumise-sisekõne-parasiitväljend, milleks on: "Aga kas see on minu elu mõte?"

Laias laastus tähendab see, et kui enesetunne on millegipärast kehvapoolne, tasub endalt küsida, kas mu hetketegevus juhtumisi selle kehvuse põhjuseks pole. Nt kui ma loen netipostimeest vms igavat lehte, sest ei suuda end tööle motiveerida, siis tegelikult ma ei naudi ka seda postimeest, see on lihtsalt asendustegevus millegi ebameeldivama vältimiseks.
Aga maailmas on ju ka kasulikke asendustegevusi! Tee trenni, korista tuba, loe raamatut, tee süüa, mängi lapsega monopoli, vaata kasvõi filmi! Tee midagi, mis teeb sind õnnelikumaks!
Ja siis ma teengi ja olen kokkuvõtteks parem ja õnnelikum inimene.

Üleeile kõndisin läbi surnuaia oma praktikabaasi poole ja olemine oli nõme.
Mul on pidevalt nõme olemine, kui on vaja enne seitset tõusta. Praktikapäevadel tõusen tavaliselt lausa enne kuut. Sest kui ma ei saa oma rahulikku hommikusööki ja kohvi koorega, vbla ka 2 minutit 48 sekundit plankida või 40 kätekõverdust teha ja end seejärel kärmelt jaheda vee ning kareda nuustikuga üle pesta, on veel nõmedam olla. Ma tahan, et mul oleks hommikul aega koort vahustada ning feisbuuki vahtida, lastele ilusad puhtad riided välja otsida ja neilegi soe toit jätta. Seetõttu tõusen kell 5:30-5:45 umbes.
Kõndisin niisiis läbi surnuaia, novembripimedus hakkas vaikselt hämaruseks taanduma, siin-seal põles paar küünalt ja mina rääkisin poolihääli omaette silmatorkavamate hauakividega asju nagu "Blond: lahe nimi, aga küll tahaks teada, mis värvi juuksed sul olid!" ja "Kullakullerdane, Haljand - tõsiselt, sul oli selline nimi? Haljand on mehenimi, seda ma tean. Aga Kullakullerdane, kust tuleb selline perekonnanimi? Ja sina elasid sellega! Terve elu! Täitsa lõpp!"
Aga meeldivatest vestluskaaslastest hoolimata oli ikkagi nõme olla. Ja siis küsisin endalt automaatselt selle kui-on-nõme-olla-küsimuse:
"Kas see praegu on minu elu mõte?"

Võttis korraks mõtlema. See, et ma lähen praktikale, natuke on ju, eks? Mõista kehamehhanisme, hankida need hellad valged käed, millega leevendada ja aidata ja tuua tagasi elule. Kõlab küll nagu mingi ... mõttekus.
Aga esiteks ei läinud olemine paremaks ja teiseks taipasin: ma ei ole ju veel praktikal, ma alles lähen sinna. Kas mu elu mõte on siis minna kuskile mujale? Kuhugi ebamäärasesse tulevikku?
Ei ole! Mõte peaks olema hetkes defineeritav ju, elu mõte peab olema elatav praegu! praegu!
Uus idee saabus kiiresti nagu nool.
Ma kõnnin. Just praegu ma kõnnin tasakesi tõusva päikese kumas läbi vaikse surnuaia, ja see on tegelikult tõeliselt mõnus. Kui ma ei läheks praktikale, vaid jalutaksin niisama, üleni naudiksin.
Kas mu elu mõte on praegu kõndida? Kui kogu mu elu mõte oleks selles jooksvas kümmeminutis, selles tundes, kuidas meeldivalt jahe ja niiske õhk läbi sõõrmete liigub, lihased rütmiliselt töötavad ning pinge õlgades leeveneb - nagu ta nende mõtete ajal tegigi - siis jah. See "praegu", see liikumise tunne oleks täiega kõike väärt.
Kui see moment oleks mu elu kvintessents, oleks tegu täiesti mõtteka eluga.

Kõndisin õnnelikult haiglasse ja tundsin, et nii hea on olla. Nii õige. Nii täiuslik.
Elul oli mõte olemas.

33 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Hea! :)

Indigoaalane ütles ...

Ma tänan inspiratsiooni eest!

Kuigi mul on pisike hirm, et kui hakkan endalt seda küsima ja vastan kõigele- ei, see pole mu elu mõte siis lõpuks tekib paanika: mu elul polegi mõtet aj ma teengi kõike vaid selleks, et midagi peab ju tegema ja süüa tahaks ka ja rohkemaks pole võimeid vm.

Katariina ütles ...

Jaa! Täna hommikul! Mina! Mõtlesin sama! Ja kohe hakkas nii hea ja nii päris. Lihtsalt tööle kõndides.
See vist ongi see "ela hetkes".

Anonüümne ütles ...

Minul on päriselt elu mõttega pahasti. Pms peaks mul kõik paigas ja olemas olema: auto, muruniiduk, naine, lapsed, töö, kodu, huvid, sõbrad jne
Ent sellest hoolimata küsin ma endalt pidevalt, kas see ongi see? Kas nii ma elada tahangi? Lihtsalt oman neid asju ja käin tööl? Käin lastevanemate koosolekutel ning olen nö hea inimene? Kas see ongi SEE?
Vahel tahaks lihtsalt surma saada. Et see kõik lõpeks ja algaks uus vaatus. Kuid ma polegi isegi suremiseks normaalset ettekäänet leidnud.

väga väga naine ütles ...

eile just sõnastasin eriliselt hea vaimse liikuvusega sõbrale, mis siis minu jaoks teeb elu elamisväärseks.

Nimelt kirg.

Tsiteerin:

k: ükskõik, mida ma teen, see, mida ma taga ajan seal, on see vaimustuse hari, kus ma suudan natuke rohkem, kui arvasin
k: siis tekib lennutunne, selline tunne, et kuuvalgus on rada, mida mööda käia. ja kui õnnestub see rada ka lõpuni käia, siis on resultaadiks absoluutne õnn
k: ok, see kestab umbes tunni
k: aga kui mul seni on elu peale ette näidata nt 7 tundi absoluutselt täiuslikku õnne
k: ja saaks ülejäänu pealt veel nt 20 tundi kokku
k: ma oleks üleni rahul

notsu ütles ...

mul tekkis huvi, mis siis oleks saanud, kui seal surnuaias, poolel teel õendusesse oleks küsimuse vastus tulnud, et "ega see siin praegu ei ole elu mõte küll, ainult vahend, et saada oma õendusega tegelema". sest ega see vastus ei pruugi ju alati jaatav tulla, nt kui on hästi sitt olla (nagu vara ärganult ikka) ja jala jala ette tõstmine on puhas piin. ma ise saan sellises seisus ikkagi jala jala ette tõstetud ainult selle lootusega, et ma jõuan sinna kohale, kus on see asi, mille pärast tasub magamata olla - või sinna kohale, kus magada saab.

et kui vastus oleks olnud sealsamas surnuaias "ei", kas siis oleks otsa ümber keeranud või sinnasamma magama sättinud (nagu mul sellises seisus kindlasti kõige suurem kiusatus oleks)?

väga väga naine ütles ...

ausalt ütelda (ära kellelegi teisele ütle, eks!) on ka see praktika surmigav ja ma käin seal phmt riste kirja saamas "nii ja nii mitu tundi läbitud".
Ehk tegelt on selle praktika eesmärk ka juba aint õediplom, mitte asi ise.

Ja siis TULEB leida rõõmu hetkest, sest nii pikka tulevikku ma ei suuda enda jaoks mõtestada.
Ükskõik, kuidas.

Õnneks mulle kõndida pea alati meeldib - kas on kerge ja mõnus või siis saan mõelda "raske on - järelikult treenin visadust, cool".

notsu ütles ...

ahah, siis pigem niipidi, et "kuidas ma siia tegevusse, kus mul on jama olla, mingi mõtte panna saaks," kui tegevuste endi selekteerimise mõttes.

Kui mulle lapsena talvel kooli minnes/sealt tulles külm tuul ilgelt närvidele käis, siis ma kujutasin ette, et mulle meeldib see külm tuul nagu inimene, kellel on mingi halb omadus, aga keda ma ikkagi sallin - see, et ta sellise külma tunde teeb, ei meeldi, aga mis ta teha saab, kui ta selline on.

a selle liini peal edasi mõeldes tuleb ka varem või hiljem kätte see, et ka mõttetu postimehe-lugemise saab endale kuidagi mõttekaks mõelda.

*

kui mul on füüsiliselt ekstra halb - nagu mul alamaganud peast füüsilist pingutust tehes alati on - noh, et iga samm oleks nagu rängas hapnikuvõlas, iiveldus tahab silme eest mustaks võtta ja juba annavad märku kõrvetised, - siis mul vist see meeldivaksmõtlemine ei töötaks - töötaks tähelepanu mujalejuhtimine, mis on muidugi hetkesolemise vastand. a vahel ongi kasulik hetkest eemal olla, kui hetk on selgelt väga halb ja seda halbolu mingitel põhjustel kohe kõrvaldada ei saa. unistada toredatest asjadest.

notsu ütles ...

aa no ja see-eest tulevad alamaganult huvitavad teadvusseisundid palju kergemini kätte, nii et unistamine võib päris emotsionaalseks minna.

Anonüümne ütles ...

Kuid mis siis, kui kuuvalguses küütlev rada on palistatud surnukehadega? Kas sa astuksid sellele?

Anonüümne ütles ...

mina mängisin koolist tulles külma tuulega polaaruurijaid :)

aga selle anonüümse jutu peale (et on maja ja auto ja lapsed, aga elu mõtet ikka ei ole) tuli mul hoopis selline mõte, et näiteks mina olen avastanud, et liiga palju turvalisust ja rutiini ei ole tegelikult mulle hea. see tekitab just nimelt sellise tunde, et kuigi midagi ju iseenesest valesti pole, on kuidagi nõme olla. nii et endasugusele inimesele soovitaksin ma lahenduseks mugavustsoonist väljumist. ei pea ilmtingimata armukesega abikaasale vahele jääma. võib ka otsida mõne uue ja uskumatu hobi, võtta koer, tegeleda väikelaste või teismelistega, hakata võõrkeeli õppima või minna oma käe peal reisima. kuid on olemas ka mägironimine, tsunamihooajal reisimine, kahtlaste keldribaaride külastamine ja muud ekstreemsemad alad. ühes alternatiivses reisiraamatus näiteks soovitati oma ellu põnevuse toomiseks reisikohvri pakkimist kaosemeetodil ehk täiesti viimasel minutil. siis jääb alati midagi maha (hambahari, pangakaart või aluspesu) ja kohale jõudes tuleb turvalise hotellispassimise asemel hakata probleeme lahendama ja suhtlema.

põhimõtteliselt seesama, mida vägaväga naine kirjutas. et tekiks tunne, et suudad natuke enamat, kui arvasid. midagi sellist, kus läbikukkumise võimalus oleks täiesti reaalselt olemas.

ja kui viimane anonüümne on sama anonüümne, siis surnukehadega palistatud raja puhul oleksin ma vist ettevaatlik ja kõhklev, aga kui oleks kuristik kahel pool küütlevat rada, siis see oleks just täpselt see, mida vaja. vähemalt mulle.

ep

notsu ütles ...

ep, kui ma nüüd hästi järele mõtlen, siis polaaruurijate mängimine läheb mul vist unistamise rubriiki. olukorra enda mõtestamise ja sellest eemaldumise vahepealne variant - võtan paar ebameeldivat muutujat ja asetan eksootilis-romantilisse konteksti. See näide tuli praegu oma mälestustest meelde.

Need on siis, kui muidu eluterve "siin-ja-praegu" olemine (mis töötas VVN surnuaianäites, sest ta tegigi parajasti midagi, mida ta tahab teha, aint tähelepanu oli selle pealt ära läinud) ei taha töötada, sest siin ja praegu on ilgelt paha olla, selles liiga kohal olemine venitaks selle igavikupikkuseks, ja midagi tuleb juurde mõelda, et parem oleks, näiteks aplodeeriv publik, imetlev lugeja või tunnustavad kõrvaltegelased. Või teisisõnu, ennast päris-minast, oma kannatavast kehast ja hingest narratiivitegelaseks mõelda (vt ka Muumipapa meetod. seista peegli ees, vaadata endale otsa ja öelda "Üksi! Kalk maailm! Saatus on minu osa" - ja kohe hakkas parem tunne).

väga väga naine ütles ...

Selleks, et mingi asi endale toredaks mõelda, ma ikkagi eeldan, et sellest mulle kuidagi kasu on.

Mis mõte on mõnusaks mõelda postimeest, kui võib mõelda nt köögi koristamist?

...laipade?
Oleneb, kui surnuks need laibad saavad siis.
Vahel olen otsustanud küll, et igaüks vastutab eelkõige enda ees ja keegi teine (kes, muuseas, vastutavad ju ka enda eest) ei saa olla mulle tähtsam, kui ma ise => kui ma ei ole õnnelik, olen ma nagunii sitt kaaslane, sitt vanem, sitt misiganes.

notsu ütles ...

see viimane meenutas ootamatult ühe mu eksi juttu, et teda ei häiriks sugugi, kui mul oleks rahulduse saamiseks vaja kuulda tuhandete tapetavate orjade surmakarjeid.

Siin oleks nende orjade enda-eest-vastutamisega muidugi see halb lugu, et suurem osa nende elu mõjutamist oleks minu kätes. nagu üldse igasuguste proportsioonist väljas jõuvahekordade puhul.

*

kas võib siis nii kokku võtta, et tegevuste selekteerimisel loeb ikkagi eesmärk (st elu mõte kuskil tulevikus)?

notsu ütles ...

PS: see teed ääristavate laipade teema ei pruugi sind muidugi üldse nii teravalt puutuda, lihtsalt mulle on see häda, et mind vaevab perioodiliselt mure, kuidas vältida hajameelset või kogemata- või möödaminnes-julmust. seda julmust, mis ei tule sugugi sellest, et mul oleks halb olla või et ma oleks nii neurootiline, et lihtsalt ei suuda üldse kellegi vastu hea olla, vaid sellest, et ma olen õnnelikult millessegi süüvinud ja trambin hajameelselt kellegi ribisid puruks; või sellest, et lihtsalt lahe on ribide purunemise häält kuulata. meenus see tibuemmede mõnitamise keiss ja ega selline teiste kannatustest või alandusest lõbu saamine mulle päris arusaamatu ju ei ole. või noh... kui see alandus-kannatus päris kohale jõuab, siis enam ei ole lõbus, aga kui ma olen süüvinud mingitesse endale olulistesse ja huvitavatesse asjadesse, siis võib meelest minna, et mõni minu lõbu on kellegi kannatus. Humbert Humberti tüüpi julmus.

ja siis on mul tunne, et kui peaks juhtuma, et seda muretut, lapselikku julmust ei saa muidu vältida kui natukese neurootilisusega, siis hea küll, ma võtan natuke seda neurootilisust.

see tsivilisatsiooniarmastuse värk... et keskaja inimese tunded on minu omast kindlasti sada korda vahetumad ja tema meel selle võrra muretum, mis on hirmus kadestusväärne... aga ometi ei tahaks seda kadestusväärset muretust selle hinnaga, et minu jaoks oleks pühade puhuks kasside elusalt põletamine normaalne lõbustus.

notsu ütles ...

st miskipärast oli mul tung samuti anonüümsele vastata, kuigi küsimus polnud mulle esitatud - sest ma kipun seda endale ise esitama ja kujutluspilt linkis hästi: et ma teen uhke tee ja jooksen ambitsioonikalt edasi, aga tallan teised selle käigus jalge alla.

Katariina ütles ...

Anonüümne 17:29 jutt on kurb ja just selline, kus kannatajaks pooleks ongi mitte inimene ise, vaid muruniiduk, auto, naine ja lapsed. Ja ei jää ka kuuvalguses küütlevad laibad tulemata.
Täpselt nii, nagu notsu kirjutas.
Kõige kurvem asja juures ongi, et elu mõte jääb tal ikka leidmata. Ja teiste omad tallab ka - vähemalt korraks - amokijooksu ajal puruks.
Küsimus on valikutes: kelle elu see ikka nii ildülliliselt rutiinne ja muredeta on. Miskipärast aga läheb jõud selle vaenamisele, mis on hästi, mitte probleemide või väljakutsete seljatamiseks. Imelik paradoks.
Kõrvaltkogejatele.. valus.

väga väga naine ütles ...

Ma ei saa aru.

te ütlete, et kui sul on valus, aga selleks, et valust vabaneda, tuleb vbla teistele haiget teha, siis on õigem edasi kannatada?

Isegi kui teistele haiget tegemine on vbla, mitte kindel värk, aga omaenda valu igatahes kindel asi?

Ja kes ütleb, et teistel pole tegelikult ka juba valus, aga kõik kannatavad naeratades ringiratast, et mitte teistele haiget teha?

Ja keda ning miks üldse kotib muruniiduki sisemine piin?

Ma ei ole raudselt see inimene, kes arvab, et kisume kõik pered tükkideks, hävitame lilleaiad ja siis hiljem prügimäel seistes vaatab, mis saab. Aga ma ei ole ka see inimene, kes usuks, et hambad ristis ja õnnetuna tuleb inimesel oma koormat vedada.

Minu jaoks on küsimus ses mõttes hästi lihtne, et taandub sellele: kas ma ajan oma asja või kellegi teise oma?
Kui oma asja, siis see võib olla rämeraske ja tüütu ja tühi vahel, aga see on minu asi ja ma vean ta lõpuni.
Kui kellegi teise oma, siis sry. Mul on ainult üks elu.

väga väga naine ütles ...

(mis vastas ära ka notsu küsimuse elu mõtte kohta tulevikus - ma ei tea ju, mis ja kas mingi kogummõte üldse on. Aga ma ajan omi asju. Muuhulgas on minu asi ka teha maailm paremaks =P)

Katariina ütles ...

Muidugi.
Mis ma tahtsin öelda Anonüümse jutu peale on, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Ja kui siis on vaja lõigata, tuleb lõigata.

notsu ütles ...

enda näitel räägin ma eelkõige olukorrast, kus mul läheb see, et minu tegutsemine teisi mõjutab, sujuvalt üldse meelest ära. sest teised inimesed ei ole asi, mida ma loomuldasa väga hästi tähele paneks.

kui meelde tuleb, siis ma hoolin sellest küll, aga selleks, et meelde tuleks, peab ekstra meelde tuletama.

ja noh... ma võiks ju otsustada, et kui ma pean teisi inimesi ekstra meelde tuletama, siis ei peakski ma sellega üldse tegelema, sest järelikult on minu loomuses inimesi eirata ja tegelda intellektuaalsete probleemidega. lõpuni edasi arendades võiks see tähendada, et ma võin mustalt turult ostetud katseisiku peal vivisektsiooni teha küll, sest mind nii hirmsasti huvitab see, mis ma sellest teada saan, ja see, et tal selle käigus valus on, on tema mure.

argisemas mastaabis - ma olen ju näinud inimesi, kes sihilikult teisi endast välja viivad, et ennast lõbustada ja oma igavust peletada. millegipärast tundub mulle perspektiiv ise selliseks muutuda väga hirmus, aga ma ei suudaks seda hirmsust kuidagi põhjendada, kui ma jääks selle piiresse, et loeb ainult see, kas ma tunnen ennast tegevuse käigus hästi või halvasti.

kasutades sedasama sõnastust, et "kui mul on valus" - siis kui kõik taandub enda enesetundele, on kõik valust vabanemise variandid justkui võrdsed. sh see, et peksan kedagi teist; ja ainus, mida sellele siis ette saaks heita, on vähene tõhusus: et see ei vabasta valust kuigi pikaks ajaks (aga alati saab ju leida uusi inimesi, keda peksta, või peksta kõvemini).

või kui ma võtan elust tuttava olukorra - koolikiusamise - siis sellel, kes on seal osaline või pealtvaataja ja tunneb frustratsiooni, on mitu võimalust oma enesetunnet parandada: ta võib otsustada, et hakkab sellele süsteemile vastu; aga ta võib ka otsustada ise teisi kiusata. ja ma ei ole kindel, et neil kahel lahendusel saab ainult selle põhjal vahet teha, kui hea enesetunne neist tuleb.

Ma olen lapsena teist inimest jalaga löönud enam-vähem sellepärast, et sain ja see andis mõnusa tunde; pärast tulid jälle süümekad ja paha enesetunne; ja mul on raske uskuda, et selle teo kvaliteedi määrab üksnes see, et paha enesetunne kestis (õigemini kestab) kauem, ja et juhul, kui mul nt halva kasvatuse tõttu ei olekski süümekaid tulnud, oleks tegemist ühemõtteliselt hea teoga.

väga väga naine ütles ...

ma ei näe põhjust nii kaugele utreerida nagu see tuhandete orjade karjed ja vivisekstioon.

Normaalsel inimlikul määral on haigetsaamine paratamatu nähe inimelus, ja kuigi võiks siiski püüda olla võimaluse piires kena (kena siis ikkagi = hea?) ei tasu ka sellega äärmustesse minna.

jah, vahel saavad teised haiget. vahel saad jälle ise haiget.
see on elu. teisti ei saa.

Sa saad nt vaadata, kas sinu enesetunnet ja teiste enesetunnet kokku liites tuleb maailma rohkem rõõmu või rohkem kannatusi. Ja siis selle pealt otsustada, kui muidu ei julge.
=)

Aga inimesed on nii keerulised loomad, et täpselt ette näha on väga raske. vahel võib just valu olla see, mis teeb inimese lõpptulemusena õnnelikumaks.

mind jäeti ka maha 6. kuud rasedana ja väikese lapsega ja see on takkajärgi vaadates mu elu positiivne murdepunkt.

notsu ütles ...

kuigi jah, ma möönan, et minu enda näite puhul on üks probleem see, et mul jääb oma tegude eest osa vastutust võtmata, sest ma ei pane kõiki implikatsioone tähele. noh, et tegemist ei ole olukorraga, kus ma otsustaks, et "kahjustan teisi, aga mulle on oma eesmärgi püüdlemine tähtsam kui see, et ma neid ei kahjustaks", vaid olukorraga, kus ma järgin oma eesmärki ja teiste kahjustamine uuuups, lihtsalt juhtub, justkui see ei olekski minu tegu.

a ma üritan nüüd mõelda, kuidas oleks teadliku kahjustamisega... tuli nt meelde need USA korporatsioonipoisid, kes grupivägistasid tüdrukuid, vältisid süüdistuste esitamist niiviisi, et hirmutasid tüdrukuid sellega, et "kui teised teada saavad, peavad teid kõik litsideks," ja hooplesid sellega oma veebilehel (millega nad mu mäletamist mööda vahele jäidki). st nad tegelesid sellega, et neil oleks hea, teadlikult teiste arvel. Teadlikkuse seisukohast oleks siis kõik nagu OK ja argumendiga "igaüks vastutab oma tunnete eest" jääb kogu vastutus tüdrukute kannatuste eest tüdrukutele endile; poistega on kõik korras, sest nemad ongi andnud oma parima, et ennast hästi tunda.

See on igati kaitstav seisukoht ja ma näen, et seda on väga raske ümber lükata, aga mingil karvasel põhjusel on see mulle hirmus ebameeldiv omaks võtta. ma nii kangesti tahaks, et need tüdrukud tohiks mõelda, et "ma olen vihane/haavunud/traumeeritud selle halva asja pärast, mis minuga tehti," selle asemel, et mõelda "minuga polegi midagi halba juhtunud, mis kurat mul nüüd küll viga on, et ma ennast nii sitasti tunnen? ma olen ikka nii vähe arenenud."

notsu ütles ...

see, mis mind põhiliselt vaevab, on see, et ma ei suuda kuidagi põhjendada seda, et "võiks siiski püüda olla võimaluse piires kena" (või hea). seni, kuni ma keskendun puhtalt enda ehedusele või intensiivsusele, ei ole sellel mingit õigustust.

notsu ütles ...

tahtmatud tagajärjed on muidugi üldse eraldi teema: pmst võib positiivseks murdepunktiks olla ükskõik kui jõle tegu, millel ei ole ka omaenda ideaalide järgimisega mingit pistmist.

Viktor Frankl näiteks pani koonduslaagris oma psühhoteraapia suunale alused, aga see ei peaks ometi tähendama, et need, kes teda seal kinni hoidsid, oleks õigeid tegusid teinud - olgu või eheduse ja oma tee järgimise seisukohalt. tõenäoliselt oli suur osa neist selliseid, kes "lihtsalt täitsid käsku". no ja loomulikult tegi see koonduslaager halba rohkematele inimestele kui head.

notsu ütles ...

teistel tallamisest oma tee järgimise nimel - meenus realistlikum näide Hilbert, kes katkestas oma vaimuhaige pojaga igasuguse suhtlemise, kui see oli hullumajja kinni pandud, sest poeg oli tema mõistusekeskses elus piinlik detail.

väga väga naine ütles ...

no kena võiks olla lihtsalt seepärast, et maailm oleks parem paik =)

vahel on naeratusest maailmaõnne asjus rohkem abi kui uuest paarist roosadest villastest pükstest, ja siis võiks ju. teha maailmale midagi head.

Siiralt sõbraliku naeratuse ja komplimendiga kannatusi tekitada on suht raske.
____

ma ei rääkinudki sellest, et kannatusi tekitades keegi midagi teadlikult head peaks tegema. ega mind ka maha ei jäetud minu rõõmustamiseks.
point oli, et seda tehti jätja enda huvides ning minu kannatustest hoolimata - ja ennäe, selgus, et see polnudki nii hull, kokku tuli sellest rohkem plussi kui miinuseid.
Kui seda poleks tehtud, kes teab kuidas oleks läinud?

Ehk siis - ei ole suurt mõtet end rämedalt ohverdada teiste heaolu nimel ja elu eest püüda mitte kellelegi haiget teha omaenda kuitahes suurte vaevade hinnaga.
Sest sa ei tea, milline on sinu otsuste tagajärg tulevikus. Sa võid tahta olla hea ja lõpuks on kõik õnnetumad. sa võid otsustada, et sul pohh, seisan vähemalt enda eest - ja lõpuks on kõik õnnelikumad.

Aga baasiliselt on oluline teha otsuseid, millega sa ise elada suudad. Jah, selle filosoofia järgi võib nt tõsine naisepõlgur teda iga päev peksta ja leida, et tegu on hea valikuga. Aga ma lähtun eeldusest, et enamik inimesi ei ole naisepeksjad, vivisektsionistid ega psühhopaadid, ja neile peaks see plaan suhtkoht sobima.

S.t. inimliik on hämmastavalt mitmekesine. Leida universaalseid tõdesid, mis sobiksid kõigile, on seni osutunud võimatuks. isegi "ära tapa" on osutunud mittepädevaks ja sellest on saanud "ära tapa, kui sa just ei päästa sellega rohkem, kui hukutad, pole sõjas, ei tegutse enesekaitseks, pole seaduslikult ette nmähtud (surmanuhtlus) või juhtub see kogemata".

notsu ütles ...

ah.

see asi veel ka, et "inimesed on nii keerulised loomad, et täpselt ette näha on väga raske. vahel võib just valu olla see, mis teeb inimese lõpptulemusena õnnelikumaks" kehtib mõlemat pidi. Samamoodi ei pruugi ma olla suuteline ennustama, mis raja järgimine mind ennast õnnelikuks teeb.

nt viimati sain Murca blogist idee või õigemini meenutuse, kuidas teistega paremini ring käia. üllatusena selgus, et selle käigus olen ma paremini ringi käinud ka iseendaga. nii et asi ei pea käima ainult sellest suunast, et "mida teen endale, teen lõppkokkuvõttes ka teistele" - see liiklus on kahesuunaline, "mida teen teistele, teen endale" kehtib ka.

*
Teine mõte:
Punase Hanrahani postitusi meenutades tuli meelde, kuidas ta pidas alatasa vajalikuks lisada kohustusliku diskleimeri, et kui ta ühiskonna asjadest kirjutab (mida juhtus palju), kaitseb ta üksnes enda huve. ja mul on tunne, et see on teatav aja vaim: on kohustuslik mainida, et ma kaitsen enda huve või tegelen oma tee järgimisega või oma asjade ajamisega, ilma selle diskleimerita oleks nagu taktitu juttu alustada.

kuigi on ju niigi selge, et ühiskonna asjad erutavadki igaüht siis, kui need teda kuidagi isiklikult puudutavad. pmst võib selle vaikivaks eelduseks võtta ja ikkagi jäävad meile platsile võistlema ideed, kuidas olla, mida teha ja kuidas on hea. mis ei ole kuigivõrd erinev olukord sellest, kui me võtaks hoopis vastupidise vaikiva eelduse, et kõik tegelevad üldise hüvega, mitte oma asjadega.

väga väga naine ütles ...

mm... mina tegelengi ühiskonnaga ju ka.
mul on lihtsalt veendumus, et need asjad käivad koos. mul on endal hea teada, et ma olen teistele hea, ja teistel on hea, kui mul on piisavalt hea, et nendega hea olla.

väga väga naine ütles ...

või noh, vbla muidugi ei ole alati, sest maailm on keerulisem ja input ei võrdu sugugi outputiga, aga mingi korrelatsioon siiski on, eks ole.

notsu ütles ...

"point oli, et seda tehti jätja enda huvides" - noh, tglt ei saa seda ju päris täpselt kunagi teada. ma pean silmas, et keegi teine ei saa teada, kas ta järgis oma sisimat kutset või käitus hoopis neurootiliselt. see ei pruukinud tal kaugeltki mitte olla "oma tee" järgimise plaani osa, vaid lihtsalt suvaline siplemine.

*

a mis puutub sellesse, et enamik ei ole naisepeksjad-vivisektsionistid jne - see paistab õudselt palju sõltuvalt sellest, mis on parajasti ühiskonnas aktseptaabel. kui parajasti on OK kodus naisi peksta (ja seda ei loeta vägivallaks, vaid armastavaks autoriteediks), siis suurem osa ikka vahetevahel peksab ka. Totalitaarriikide näitel teame, et suurem osa inimesi võib hakata käituma nagu valusad kaabakad, kui see on parajasti norm. ja vaevalt nad kõik sündinud psühhopaadid on (lisaks lugesin hiljuti, et kõik antisotsiaalse häirega lapsed (see häire on pmst "lastepsühhopaatia) ikkagi ei kasva psühhopaatideks ja see, miks osa kasvab, osa mitte, tuleb nähtavasti neile sisseistutatud väärtustest).

Banaalse kurjuse valvenäide Eichmann on just sellepärast valvenäide, et ta oli väga tavaline inimene, mitte mingi koletis, kellelga normaalsel inimesel pole midagi ühist.

mis tähendab, et suuremale osale inimestest ei paku kõhutunne piisavat kaitset selle eest, kui ühiskondlikud normid ajavad inimesi õudseid asju tegema.

mis tähendab, et kui ma ei taha järjekordseks Eichmanniks saada, siis on mul vaja seisukohta, et Eichmanni-tegude tegemine on halb asi. isegi siis, kui mõni ohver töötab endale neist kannatustest valgustuse välja. ja mulle ei piisa kriteeriumist, et ma pean sellega ise elada suutma, sest Eichmannil ja paljudel teistel ei olnud iseendaga elamisega ju ilmselgelt tükk aega mingit probleemi.

jah, sellisena, nagu ma praegu olen, oleks mul sellise iseendaga halb koos elada - aga mulle tundub, et põhjus, miks see nii on, tuleb suurelt jaolt väärtustest, mis ma olen kuskilt omandanud. midagi on ka kaasa sündinud, aga inimene ei sõltu nii üleni kaasasündinud joontest.

mis tähendab, et väärtused, mis mulle ütlevad, millise iseendaga on OK koos elada ja millisega mitta, on ikkagi tähtsad.

notsu ütles ...

see "mul on hea teada, et teistel on hea" kehtib mul ka. aint et ma kahtlustan, et ma olen selle kuskil elu jooksul ära õppinud ja kui oleks kehvasti läinud, oleks ma sama hästi võinud ära õppida, et "mul on mõnus olla, kui saab kellelegi jalaga anda" või et "maailm / minu elu muutub paremaks kui x kategooria inimestele jalaga anda".

no ja nüüd, kus nii on juba läinud, et ma õppisin just esimese asja ära, olen ma ihu ja hingega selle poolt, et seda esimest varianti leviks rohkem kui teist.

sest ma arvan, et see "mul on hea" on keerulisem "hea" kui lihtne tungide rahuldamine; see ei tule sama iseenesest kui tahtmine süüa, kui kõht on tühi.

notsu ütles ...

tagasi anonüümse mure juurde pöördudes - eks seegi olukord võib olla see moment seal surnuaial, kus tegelikult on kõik nauditav, kui osata hetkes olla.

võib ka mitte olla, kui on mingi tohutu kutsumus kuskil mujal. aga kui ei ole seda kutsumust ja lihtsalt mingi ärevus, et "see pole see", siis ei aitaks ka sellest olukorrast lahkumine - juhul kui häda on lihtsalt selles, et kuskil mujal tundub alati parem ja huvitavam. sest siis nii jääbki, see parem ja huvitavam on alati mujal ja sel juhul ei tule ju valu sellest, et peab selle perega koos elama, vaid iseenda seest - ja tuleks igale poole kaasa.

sel juhul oleks küll pigem kasu sarnastest vaimsetest harjutustest nagu sina tol varahommikul surnuaias tegid.

no näiteks kasvõi kujutada ette, et mis tunne oleks, kui tuleks uudis, et see kõik mingi pommiplahvatusega kadus, ja kui kurb ja valus siis oleks. ja siis, oh seda rõõmu, kõik on ootamatult elus.

või ep. soovitused.

igal juhul tasuks uurida, millega on tegemist. kas sellega, et mingi päriselu kutsub kuskilt ja on elamata jäänud (mida võib olla päris raske välja selgitada - ja seejärel vaja otsustada, mis selle teadmisega pihta hakata) või lihtsalt sellega, et ei õnnestu headest asjadest rõõmu tunda, sest need asjad on kuidagi valesti fookuses.