laupäev, 24. mai 2014

Side

Täna on see päev, kui on oluline ja õige kirjutada kaks postitust.

Mul on üks sõber, kellesse kohutavalt ja hambuni kiindunud olen ja kes vahel avaldab hämmeldust ja nõusolematust, kui ma kinnitan, et üles-ja-alla tundeelu pakub mulle kokku ilmselt siiski rohkem naudingut, kui rahulik stabiilsus seda iganes suudaks.
Tema ise pooldab stabiilsust ja me oleme ses küsimuses rahumeelselt eriarvamusel.

Täna õhtul mul on joovastus, mida ei oleks ilma eelneva valuta olnud.
Mitte et midagi sisuliselt teistmoodi oleks kui eelmises postituses, aga selgus, et maailmas on jätkuvalt olemas selline imeline nähtus nagu infovahetus: see asi, kus sa küsid ja saad vastuse ka. Süsteem, kus tegudel ja sõnadel on kahepoolne tagasiside, väljaöeldud järelmõtetel järelmõtted - ja kui seda värki vastastikkuselt rakendatud sai, ei olnud mul pärast enam tunnet, et olen mingi väike kõrvaline rämps ja see on surmavalt piinlik.
Sest maailmas on vähe piinlikumaid asju, kui osutuda mingiks vastikuks rämpsasjaks inimesele, keda sa ise vägagi söödavaks pead, ja kui siis peale kommunikatsiooni-nimelise imevahendi rakendamist selgub, et te olete üksteisele vastikud ja mittevastikud üsna sarnasel moel ja määral, ainult definitsioonid erinevad - siis tuli lausa selline tunne, nagu oleks murd lahasesse saanud, valuvaigisti mõjuma hakanud ja natukese aja pärast tundus, et vbla tegelikult ei olnudki murd.
Vbla lihtsalt koperdasin, lõin kõvasti ära ja selle õudsa miski-on-väga-valesti surina tekitasid lihtsalt põrutus ja valušokk? Aga tegelikult on kõik hästi ja paraneb paari päevaga?
Mul on kehalises mõttes ka korra niimoodi olnud. Et ei olnudki murd, oli ainult põrutus ja valehäire.

Aga see ei ole tegelikult oluline küsimus.
Oluline on see, et ma käisin seejärel raamatukogus ja turul, hankisin poolamaiseid maasikaid, mis maitsesid suhteliselt (aga mitte päriselt) maasikate moodi, istusin täna hommikul niidetud murul päikese käes, higistasin ja lugesin jutukat, kusjuures see kõik tundus täiesti hea ja normaalne ning suutsin raamatule isegi sisse minna. Tegelasele kaasa elada.

Sirel hakkab lahti minema ja see lõhn tundus meeldiv. Päriselt ka.
Meeldiv.
Kuigi süda taob ikka pisut ülemäära kiiresti, nagu ähvardaks mind millegipärast lakkamatu oht, tuli nautimissuutlikkus tagasi ja issandjumaljaemakemaaküll, kui hea see naasmine tundub! Nauding sellest, et ei ole enam väga halb, on imeline.

Kui juba liiga palav hakkas ja maasikaisu otsa sai - kui on varane, veidi imelik poolamaine maasikas, juhtub see üsna kiiresti - tõstsin pilgu, vaatasin mõttega ringi ja avastasin, et olen hommikul pärast muru niitmist olnud piisavalt meeltesegaduses, et garaažile, kus me igasugu träna hoiame, võti ette jätta.

Kuidagi väga puhastav ja hea oli see võti uksest välja koukida, tuppa viia, oma õigele kohale panna ja tunda, et mu aju peaaegu töötab jälle. Et mu peasisu on jälle miski, mida peaaegu kontrollida suudan.

Et ma peaaegu siiski tunnen taas seda inimest, kes ma olin, olen ja olema hakkan.

 P.S. See, et on selliseid sõpru, see päästab mind iga päev. See, et on sõpru, see päästabki.
Me mõtleme oma sõpradest palju, aga öelda on tavaliselt vähe, sest kõige täpsemad sõnad nende kohta kõlavad pentsikult suurejoonelisena: kuidas sa kasutad suuri sõnu millegi säärase kohta, mis on lihtne kui pungast lehe tõus?

Aga ma hoian teid väga.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

iga su sissekanne on tõeline aare. ja mis värk sõnadega on? Kas me kõik tunneme samamoodi, aga ei oska lihtsalt täpselt väljenduda? Või tunned sa ka päriselt kuidagi paremini ja vahetumalt?

väga väga naine ütles ...

=)

Ma olen kunstnik.
See tähendab, et ma varastan, laenan kokku, miksin ja tsiteerin kõike segamini.
Vahel te loete teksti sees lausekatkeid, mida ma olen öelnud oma sõpradele. Vahel asju, mida ma olen neilt kuulnud. Vahel asju, mida keegi on öelnud palju halvemini ja siis ma parandan neid takkajärgi, kuni nad on Õiged. Lisaks veel sõnad raamatutest, lauludest - ja tõesti, osa on ikkagi puhas naturaalne kirjutav mina ka.

Aga see on siiski ainult kirjutav mina, keda siit lugeda saab.
Kõnes olen ma märgatavalt kohmakam ja häbelikum, eriti inimestega, kellega pole väga palju reaalis kokku puutunud.

lugejanaine ütles ...

I LOVE YOU!

Mul on mõnikord see tunne, et võiks sulle kohe palju vastu vaielda ja sinuga paljus mitte nõus olla ja ennast lõputult õigustada ja särkivärki...Aga peaaegu alati ma jõuan selgusele miks ma ei saa seda teha ühel väga ausal põhjusel.
Sest mina olen nõrgem ja rumalam.

Luba, et sa ei lõpeta kirjutamist mitte kunagi! :)

väga väga naine ütles ...

Sa kõlad nagu mu lemmik-sõnumisaatja.
I love you too =)