Armastus?

Mul on praegu hea rääkida ka, sest ma eriti ei tunne end naisena (jaa, ma tean, iroonia nime suhtes - aga samas, vägaväganaisedki niisiis alati ei tunne!) ning pärast saan väita, et ei ole, ei mäleta, põrutus ja teadvusetus,  pole olnud. Mitte et ma seda võimalust kasutaks.
Aga ma praegu tunnen vähem, kui võiks (tuim tükk!) tõesti; korraga halb ja hea hetk arutleda.

 Üldiselt sõna "armastus" mulle ei meeldi. Seda mõistetakse nii sageli valesti. Ei ole ju sama tunne see, mida tuntakse ema suhtes ja lapse suhtes, armukese ja sõbra suhtes, inimese suhtes tänaval, kelle nägu meeldib? Või on? Oluline on tundja? Tema on vahel selline ja vahel teistsugune, vahel tunneb nii, vahel teisiti ja kord on ta lugenud üht raamatut, siis teist? Kuram, mul on terve sellest, kuidas armastus ei ole piisav sõna, see on mitu erinevat asja, rääkiv tekst kõvakettal ja pilves!
Muide, kas saab öelda, et inimene on selline või teistsugune lähtuvalt tema lemmikraamatutest,  filmidest ja seriaalidest? Ma tean, et seda on üritatud, aga päriselt? Kas seal on - reeturlikku tõde natuke?
Või siis pole. Või siis on. Või siis pole.
Ei tea, seepärast küsingi.

Kui ma kulutan sulle positiivseid mõtteid, ma armastan sind praegu. Isegi kui kulutan vahel harva ühe mõtte. Sulle mõtlemine on tore tegevus, maailm paistab kenam, hall taevas vähem luitunud, sinine seal taga vähem peidus, sa oled. See punkt on meelega. Oled. Teed mu maailma ilusamaks paigaks.
Samas võib taevas olla sinu tõttu mustem, öö pimedam, sa teed maailma samuti mustemaks, sest ma ootan sind olevat teistsuguse kui reaalsus. Sa teed maailma õudsemaks lihtsalt sellega, et oled, nagu sa oled
.
Hm. Hmhm. Kui võib mõlemat moodi, siis mis ei ole armastus?

Kui ma sulle eriti ei mõtle, kui sa parasjagu ei paista, on see armastus? Sest kui on, siis on tegu eriliselt sisse-välja lülitiga, kord on, kord pole, olenevalt mu mälu seisundist näiteks. Aga kui pole, siis on suht selge, et ma armastan jumalast väheseid inimesi. Või noh, peale enda ei kedagi. Sest ma unustan ka oma lastele või vanematele vahel päev otsa mõtlemast.
Hei, muidugi armastan ma ennast! Jälle. See, et mul on nii halb tuju pool aega, et siga ka ei söö, ja ma oleks meelsasti hoopis keegi teine, ei loe.

Amanda küsimise-kunsti raamatus on lõpus üks koht, kus märgatakse, et on raske aru saada, kus sa oled selle küsimisega parasjagu: küsija või andja. Tasuta kohv on vahel nii väga vajalik, aga saad ta siiski siis, kui sa saaksid endale kohvi ka osta rahulikult.
Esmalt ma muidugi ütleks, et vaata ette, mida sa soovid (tahtsin aega?!), ja ole siis tänulik, kui selle saad. Aga teisalt võib-olla on küsimise ja armastuse side suht otsene ka. Et küsigem, kui keegi on oluline ja tahaks tema juures punkte juurde saada, küsigem talt kõike, inimesed tegelt tahavad vastata. Ja hakkavad armastama neid, kes annavad neile, mida tahetakse - olen siin sõnaga "armastus" laialdaselt mängiv, vahet pole, millist te ihkate, see on suht toimiv võte ikkagi.
(Okei, just andsin nõuande armastuse teemadel???  No... ma vist  poleks andnud, kui ma endas kuramuse kindel poleks!)

Usaldusevärk ka. Küsimine eeldab, et vahel on vaikus või ei-vastus see, mis tuleb, muidu ei olegi küsimist. Küsija annab osa oma võimust teisele, ses väljendubki akti usaldus ning kuigi see pole alati lihtne, on see sageli vaeva väärt. Ent kui usaldust ja võimu andmist mängus pole, on tegu hoopis (võibolla hästi varjatud) nõudmisega vastuse või soovitu järgi ning seal pole küsimisega midagi pistmist.
(Ilmselt mul ongi lihtsam seetõttu praegu mida iganes küsida - olen ju nii HÄDINE ja selleks peaks ikka suhteliselt jäise loomuga olema, et mulle täna ära öelda. Miska ma ei usalda kedagi rohkem, lihtsalt tore on küsida, kui endal midagi kaalul pole. Kaalul on miski ainult teisel poolel.)

Läbi usalduse on armastust defineerida lihtsam: kui on usaldus mängus, on armastus. Kui pole, siis pole. Ükskõik, kas maailm on ilusam või mustem, ükskõik, kas tegu on vanema, lapse, sõbra, niisamanähtu, või armukesega
Aga mida ma siis armastuse jaoks mõtlema pean ja kui palju, on ikka segane.