Maha äng

Täiega irooniline, et ebaõnnestunud endatapja avaliku võrgupäeviku nimi on "Maha äng". Samas - see, mu endatapmine on selge näide, miks ängil ei tasu lasta võimutseda, eks ole? Mis muu nimi veel kõlbaks?
Jääb nii, sest teemasse.

Aga kuram. Mingis mõttes olen saatuses täiesti pettunud, sest oleks siis selline traditsiooniline appikarje-värk, tabletid ja valulik ärkamine (ausalt, see on ülbus, mida praegu endale luban, võibolla mõnel teisel ajal ei lubaks), aga ei. Ma valisin ärasuremiseks kõige kindlama meetodi, mida teadsin. Meetodi, mis peaks vähemalt mingid kaasnähud tooma puuduvate jäsemete või liikumisvõime näol, ja ometi mul pole muud ette näidata kui vana igav mina, lihtsalt teatud raskused tulevad lisaks. (Täna on hea päev, muidu ma ei julgeks seda üldse kõneks võtta, sest ma natuke kardan enda pärast ja ennast ka ju.)
Ma olen. Olen. Oleks teistmoodi, kui teaks mingit paremat viisi, aga kurat, ei tea ju!

Muuta mingeid rongi alla viinud jooni endas oleks varem kergem olnud, sest kuigi ma ei mäleta mõnesid asju ja teoreetiliselt see aitab (sest kui ma ei mäleta, polegi see muutmine, vaid uuestisünd!), on jõudu mingeid teadlikke muutusi teha samas palju vähem. Kergem vastupanu on see, mille valin, kui saan, sest ma ei jaksa muud.
Ei, tõsiselt. Naine, nõrkus on su nimi, on praegu mu puhul tõsi, te ei kujuta ette, kui väsinud ma olen enamiku ajast. Praegu läheks ka magama, kuigi kell on pool seitse õhtul.

Meenutada on kergem, kui kasvatada uut saba, uut kätt või uut pead, eriti praegu, mil internet on selline üldkasutatav teenus. Mul on dropboxis alles kirjad, mis ma paberile kirjutasin rohkem kui 8 a tagasi, sest ma lõin nad sisse vahepeal. Kunagi. Mingid logid on, mingid kirjutised samuti, mis on liiga paljuütlevad, et ignoreerida. Peale avamist, s.t., enne ei ole midagi, sest mida ei mäleta, seda pole olnud.
Selle võrgupäeviku algusajad olid ka päris ammu. Need kõik on mingid mu osad, mõned suht verised. Tilkuvad. Jubedad. Aga siiski kergemad omaks võtta, kui kasvatada uued osised nende asemele. Kõike on kergem avada, kui teha uuesti.

Kui mõtlen endast kui sõdurist, oma loo kangelasest, on samuti kergem, sest siis on möödas see, mis möödas, ja vaja valmis olla tulevaseks. Lihtne, terviklik, lugu nagu peab. Aga alati ei jaksa, alati ei ole nii palju jõudu, et sulgeda silmi ilmselge ees, ja siis ma ikka mõtlen, et miks ja kuidas ja kurat küll, ma ei peaks omaenda kavatsuste kohaselt üldse sellest mõtlema?! Ma ei peaks siin olema, et mõelda, ja kas ma peaksin olema tänulik? Aga mitte mõelda oleks ju kergem!? Mitte olla oleks ju kergem!?
Samas, ma ei saa ka otsustada, et ei, ei ole tänulik, sest siis oleks ainult üks vabandus mitte uuesti proovida - ja nii halb ju ka ei ole.
Kergem? Mis asi see kergem üldse olema peab? Elu? Elada ei ole kerge, on parimal juhul põnev.
Sõdurin edasi, ei mõtle, ei näe, ei tunne. Sukad on hea põhjus eksisteerida? Mõtlen sukkadest. Vahepeal.

Ah, vahepeal. Ma tahtsin vahepeal veel üht last saada, et oleks hea põhjus olemas olla. Et seal peaks olema juures ka tulevase isa nõusolek, tundus suhteliselt kõrvaline ja saavutatav, sest mul on tendents loota tõeks seda, mida ma tõena tahan näha, ja lapsekasvatus näis ainsa asjana, mida ma ei ole kihva keeranud üldse. Selle tulemust oleks huvitav näha ja see teeks kõigile asjaosalistele rõõmu, sest kas mul pole täiesti rõõmutoovaid Poeglast ja Tütarlast? Vot.
Nojah, ainult et lapsi tuleks ka teha, ja seda ma ei suuda. Pluss see isateema. Laps nõuab tekkeks kaht vanemat ja mind on üks, isegi poolitununa oleks pool ainult elus. Pealegi (ja see tuli  mulle alles nüüd meelde, jaa, ma olen väsinud) peaks kaks vanemat olema eri soost. Ei, see ei ole jätkusuutlik plaan, nagu tuvastasin umbes kuu aja eest, mul on tarvis midagi muud, mille nimel elada, aga...
Aga, kuid, ent. Kas pole veider, et eesti keeles on kolm sidesõna, mis tähendavad üht ja sedasama?

See on selline kurb post, sest mul ei ole vastuseid.

Kunagi umbes kaheksa ja natuke veel aastat tagasi kirjutasin nii:

õhtust, M!

Me oleme vist ingli teinud. Vähemalt üle aegade kõige kergemini käsitsetava lapse üldse. Ta hakkas 14.11 keerama. See on sitaks vara, et sa teaksid. Ta on nii leebe, rõõmus ja sõbralik, et seda ei usuks iial, kui ma seda just päevast päeva ei näeks. Ta saab ARU. Nt. on ta just sättinud end virisema, et miks ma ta sülest maha panen, kui ma lohutavalt kinnitan:" Noh, kohe saab PIIMA, pisi!" mispeale Poeglaps jääb vait ning naeratab laia õnnelikku naeratust. Ta ei nuta peaaegu üldse, ainult vigiseb vahel. Ta ärkab naeratades, ta uinub naeratades. Teda huvitab kõik, k.a. padjapüürimuster, tekimäed, mängukiisu ja kõik inimesed. Ta naeratab kõigile ja kõigele. Ning magab öösiti (paar söögi- ja mähkmevahetuspausi v.a.). Sihukest last arvatakse üldiselt leiduvat vaid imalates Hollywoodi lastefilmides. (Ma vihkan Ameerika lastefilme. Need on KOHUTAVAD. Nad on seal kartulikrõpsumaal teinud päris toredaid kaklusfilme, ajaloofilme, muinasjutt-filme, multikaid, musti komöödiaid jne - aga nende lastefilmid on JõLEDAD, lihtsalt jõledad.)
Ma ei saa öelda, et oleksin Poeglast oodates ise hirmus tasakaalukas olnud, nii et selles asi olla ei saa. Küll aga püüdsin ma vähemalt raseduse teisel poolel täiest jõust olla ise parem inimene. Nii et ehk on see leebe imik rõõmsate silmade ja ülikiire arenguga preemia selle eest.
Vau! Mõtleks, millise resultaadi võiks saavutada pikemat aega hea olemise nimel pingutades! Põnev!
Igatahes, jah. Ma katsun jätkuvalt olla nii mina-ise-inimene, kui ma oskan. Areneda õiges suunas. Hea on. õnnelik ja hea on olla. Ausalt ütelda meenub mulle, et kui välja arvata need ajad, kui ma magamatusest hullusin, olin ma ka Tütarlapse titeeas üliõnnelik. See on vist kuidagi seotud hormoonidega. Mul on need kuidagi sassis ja vildakad - kõik eeldused sünnitusjärgse depressiooni tekkeks ja emadusraskusteks on olemas - lahkuminek, rahanappus, üksindus, kolimine, pikk sünnitus, varasemad depressioonid, ühesõnaga KõIK. Selle asemel on mul sünnitusjärgne eufooria.
Kui aus olla, siis vahel on ikka nukker ka. Käin jälle A. juures dragonit mängimas ja tema ju laulab.
Üsna valus on kuulda neid laule, mida viimati kuulsin, siis, kui 6 päeva nädalas seitsmendat, sinuga kohtumise päeva ootasin. Ja seesmiselt vahel kõhelesin, et kas sa ikka tunned minu suhtes samaviisi või ei. Tegelikult oli see selline magusvalus tunne toona ja magusvalus ka praegu.
Selline... mälestustest mudane tunne on see nüüd. Toona oli toores armumine. Aga üsna sama karva ja sama temperatuuriga mõlemad. Nukrust ja igatsust ning pingulduvaid pisaranäärmeid sisaldav.
Aga - see on ka kõik. Enamjaolt ma ei kurvasta sulle mõeldes. Vahel vihastan - aga harva, ja kutsun enda kiiresti jälle korrale, sest selliste vihastamiste taga on vaid mu enese tumedad tungid. Tavaliselt on mu m.-i-mõtted sellised tasased, küll mõnevõrra jätkuvalt hämmeldunud, aga põhiosas lihtsalt vaiksed mõtted. Sellest, kuidas ma sind ei mõistnud ega mõista. Sellest, kuidas ma peaksin sinuga käituma, kui sa peaksid Poeglast vaatama tulema. Sellest, mis elu sa praegu elada võiksid.
Selgub, et polegi nii raske armastada võõrast eemalehoidvat meest.
Kuigi, ega ma nüüd nii kangesti hea ka pole. ;) Vaikselt-vaikselt hiilib läbi mu pea ka raasuke kahjurõõmu - sellise lapsega nagu Poeglaps pidevalt koos olla on lihtsalt imeline - ja sina oled sellest igatahes ilma omaenda otsusel. Ja ma ei salga - kuigi ma iseenda väärtuste osas olen mõnevõrra kahtleval seisukohal, pakub teatavat rahuldust, et sa vähemalt millestki tõeliselt ilusast oled mind eemale lükates ilma jäänud. Seda kahjurõõmu on tibanatuke, pigem on ikka lihtsalt kahju. Kuid ma eelistan selle natukese ka ausalt välja ütelda. Muidu, tont teab, jääb õeluseraasuke kuhugi alateadvuse piirimaile luurama ning mürki pritsima. Mina ju ei taha olla mürgiuss. Ma tahan sinuga siiras olla. Nii palju, kui see meie olukorras võimalik on.