Tähtis, tähtsusetu... loeme Gaimani "Ameerika jumalaid" parem jälle

"Tähtis" ja "tähtsusetu" on minu jaoks muutunud. Varem ma neist sedasi ei mõelnudki, iga inimene oli tähtis, kuigi mõned neist natuke nõmedad, ja ma nagunii märkasin rohkem kui enamus, miska kui ma midagi ei märganud, oligi see ilmselt varjul kuidagi. Enamasti märkasin ja sobitasin süsteemi, mõtlemata, kas asi on tähtis või tähtsusetu. Nad lihtsalt olid.

Nüüd on kõik teistmoodi. Mälu töötab teistmoodi: võin kõndida mööda sama tänavat seitsmendat korda ja ainus, mis reedab, et pole esmakordne külastus selles kohas, on mingi imeliku kujuga puu näiteks. Praegu on aedades mingid punaste õietõlvikutega põõsad ja ma mõtlen neid nähes, et olen siin ilmselt varem olnud - aga kuigi harvaesinevad, ei ole need põõsad ainulaadsed ja võib-olla pole ka. Kui vaadata tänava nime, on mõnevõrra kindlam, aga tänavad on ju ka pikad, sama nimega tänaval võib olla punaseid õietõlvikuid mitmes aias ja ma ikka ei tea.

Mul on postitus selle kohta, kuidas funktsionaalsus pole tähtis. Ega polegi. Ja kommentaar mitte-seal-all, kuidas tõeliselt tähtis polegi võib-olla see, mis me teeme omast arust tähtsal moel, vaid hoopis mingi hetk, kus seisame õige näoga ja oleme suvalised kõrvalseisjad, ja ma mõtlen, et ei.
Sest kellele me siis tähtsad oleme, kellelegi kolmandale loo jaoks, mida ta elab? Kellelegi kuuendale? Kellelegi kolmeteistkümnendale? Aga aga aga - miks nemad siis on tähtsamad kui meie? Mis nad tähtsaks teeb? Kas neil on lihtsalt mingi parem narratiiv elus parasjagu? Või nad jutustavad kellestki ja siis on mingi nägu õiges kohas selle jutu parandamiseks? Miks on keegi teine minust tähtsam?

Kunagi, kui mul veel oli mingi tähelepanuvõime (vanasti, noh), vaatasin autosid värvi järgi. Helesinise autoga tulin, ilmselt helesinisega ka lähen, kui on sama juht. Sinna on õige koht pakid viia, sinna on õige koht ootaval ilmel ise positsioneeruda.
Nüüd ma näiteks majade värvi jätan meelde mitme-mitmekordse nägemise järel. Autode kohta ei teagi, eriti kui pole ere värv, mis meelde jääks. Kas nüüd on värv minu jaoks kõrvaline detail, et ei jää meelde? Samas, need detailid, mille järgi nt isadega poisid (üldistan, üldistan) autosid vaatavad ja markideks jagavad, on veel ebaolulisemad kui värv. Kelle pilk see täpsem on autot vaadates, minu "on mingi, vist  must" või isaga poisi "2012  aasta Subaru Legacy, vist must"? Mis on tähtis, mis tähtsusetu? Kes otsutab?

Ma suutsin kirjutada jutu umbes mittemillestki. (Praegu ei suuda, proovitud.) Miska oli jumala raske valida, et mida kirjutada ja millest, pidi ikka olema originaalne idee, vähemalt mingit originaalsust sisaldav idee, ja siis võis käsitööoskuse üldse käiku lasta. Kas mu prototüübid (keda ma tõesti enamasti ei tunne sügavuti) on siis selle abil parema elu elanud? Või ma olen midagi väärt sellepoolest, mitu nimetust ma omaenda raamaturiiulis ära täidan? Või on need prototüübid kuidagi paremas seisus, kes ära trükitud said, võrreldes nendega, kes ei saanud? Kas see vares, kes haigla akna taga puu otsas mõnusas keras istus, ajal, kui ma füsioteraapias joont mööda kõndisin, on nüüd tähtsam. kuna sa loed temast?
Lugesin eile üht oma juttu. Jumalast põnev oli. Tõsi, prototüübid tulid alles lugedes meelde.

Ühemõttena: ei, ei ole nii, et tähtsus on kusagil mujal, sest kus siis on? Ükski koht pole parem kui sa ise! Neil, kel on mingisugunegi jumal, on vähemalt see osa lihtsam, kuna kõik on kuidagi tähenduslikum, aga mida me, ülejäänud, teeme? Loeme raamatuid, sest keegi ju peab ka lugema, kuulame muusikat, sest keegi ju peab ka kuulama (ja pealegi on muusikat teha raskevõitu) (ma juttude kohta sõna ei võta), oleme kenad...
Jaa, kenad inimeste vastu, kes elavad samas maailmas, see aitab vähemalt meid endid, aga võib-olla ka neid, kelle vastu kena ollakse. Sest naeratus ja lahke sõna ON vahel kulda väärt, isegi kui nendega pihta saadakse, mitte välja ei anta.
Lihtsalt ei tasu end ka peale pressida. Naeratus ja lahke sõna ( või kolm sõna) on head, aga kui nendega koos tuleb vajadus ajada mingit tähendusetut juttu, pole nad enam nii universaalselt kenad žestid. Mingid inimesed maandavad ennast kõneldes ja nad ei ole seepärast paremad neist, kes tahaks kuskile peitu minna, kui nende pihta ootamatult kõneldakse. Mõlemad on olemas. Ka eestlaste seas.

Kuram, kas ma pean loengut või? Eelnev on lihtsalt see maa, kuhu ise jõudsin. Edasi ei jõua. Ma usun, et me oleme ise oma tähtsuse mõõdikud, aga kui mõõdik ei näita õigesti, ei näita sinna, kuhu tahaksin, ei tea, mida teha. Tublim olla, väikeste liigutuste võrra?

Jah, aga... aga... aga ma ju olingi? Kuni "ei jaksa" vastu tuli ja sõna "tubli" kaotas tähenduse ja kõik läks nagu läks.
Ma parem lähen ja joon kohvi. Kohv on hea.

See on hea raamat ja Shadow on jätkuvalt rohkem jamas kui keegi meist, internetiga lugejatest ja kirjutajatest.