Tahtsin ja tahan ja tahtsin ja tahan

09.04.2015 oli ajalooline päev: sain jälle, mida soovisin.

Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!

Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline.

Isu rahuldamine (mitte enda ees seisva toidu hävitamine või kalorite saamine või kahtlaste füüsiliste tundemärkide, mis kokkuvõtteks viitavad toidupuudusele kõhus, eemaldamine mu elutsüklist), janu rahuldamine (vastandina "nüüd on vist aeg juua ja keha ka... vist... annab sellest märku ning vesi on joogivajaduse puhul parim rohi olnud") ja väsimuse puhul magama ihkamine (vastandina sellele, et tõlgendan üldist kurvameelsust, kuidas pearinglus kasvab, kuidas pudistamine, topeltnägemine ja kalduvus jätta silmad peale nende automaatset sulgemist kinni rohkenevad kui märke väsimusest) olid peale pikka-pikka vaheaega suureks avastuseks ja ühtlasi meenutasid mulle, et tahta ja siis saada on ka võimalik. Jaa, need ongi täiesti üheväärsed asjad, need seksi- ja söögitahtmine!
Tahtmine on võtmesõna.

Mul on umbes-täpselt kaks sõpra alles, kes minuga ka päriselt räägivad, nii et on nagu pisut kohatu öelda "on üks", aga on üks, kes avaldas kerget kahtlust, kas ma ikka tean, mida mõtlen "õnnest" rääkides. See peakski ju tähendama seda, et miski ei sega, on normaalne olla, ja kõik üle selle on lihtsalt aju uperpall?
Ma ei osanud talle selgitada ka, kuidas olen temaga täiesti nõus, inimene olemisel on omad head ja omad halvemad hetked, ja kui on hea, siis ongi õnn, aga mu tundeskaalal "valus-ei ole valus" oleks nagu midagi puudu.
Ei ole nagu päris see, mida mäletan hea olemisena.

Nüüd tean, milles asi oli. Välistamismeetodil. 09.04.2015 õpetas.
Et kuna ma eriti ei taha midagi, nagu päriselt ei taha midagi, ei ole ka rahuldust saamisest. Suhtun soosivalt, kui mõistusega võttes on hea asi, ja kui mõistusega võttes on halb, siis kolme-nelja halva järel mu tuju langeb üsna drastiliselt, ent kuna ei ole ole aktiivset tahtmist, ei ole ka tahtmise rahuldamisest tulenevat head tunnet üldse.
Sellepärast saangi teha nädalas 75 seeriat trenni ja igal õhtul panna kokku viis asja, mida saabuval päeval peab, ning mitte lugeda nende ärategemist samas mingiks mainimisväärt saavutusekski - sest mul tuleks saavutamiseks midagi muud tahta rohkem, kui neid tegevusi teha. Näiteks voodis vedeleda ja lugeda.
Aga ma ei taha. Ei taha õieti midagi. Dieeti pidada? Tunde järgi? Teha trenni tunde järgi? Koristada, sest on segamini? Mis te ajate naerma või?
Ma teen, mis kavas on, teen ka seda, mis kavas ei ole, aga "ohhh, olen nii võimas, et suutsin tuleviku nimel teha asju, mis ei toonud kohest head tunnet", ei ole, sest mingit kohest head tunnet... polegi. Ükskõik, mida teha.

Jah, ma tean, peale vaadates olen ikka nagu sama inimene, kui enne rongiga kohtumist, sama nägu ning sama kehaga. Isegi samades riietes enamasti. Kuidas pea käib ringi, kuidas ei taha ning ei tunne midagi, ei paista välja. Kuidas ei vaevu mingi juukselõikaja juures juukseid lõikama ja soojade ilmade puhul saabaste asemele kingi otsima, sest nii ükskõik on, ei paista veel välja, ja eriti ei paista välja kellelegi, kes pole vahetu perekond, sest muidugi näevad teised mind enamasti siis, kui ma ka tean, et mind nähakse, ja olen seega natuke ilusam ja elusam kui muidu.
Aga kui teistmoodi on kõik seestpoolt vaatates, on mainimist väärt. Kordamist väärt. Nagu mängiks rolli jube hea kostüümiga. Teiste meelest nagu ongi see inimene, kuid ma ise tean, et pole.

Üheksas aprill on samas üleni hea mälestus, sest kui mul on nüüd taas üleni kurb ja paha olla, meenutan millegi tahtmist ja et see vast tuleb kunagi uuesti, ning see annab jõudu.
Seni on kõik paranemismärgid olnud välised.
Esiteks ma ise neid ei näe, vaid teised ütlevad, et mu kõne on läinud selgemaks või miimika korda või ma "näen tervem välja", mida iganes see ka tähendaks.Ilmselt juurdevõtmist.
Teiseks ma ei usu, et mu tervem välimus või parem kõne tulevikus oleks kuidagi abiks, kui mul on leinaline meeleolu, sest kui ka paranen väljast, aga seest jään sama katki, ei ole sel erilist tähendust ju minu seisukohalt võttes.
Aga mõttel, et kunagi võib-olla hakkan jälle tahtma, on tähendus. On mõju. On mingi lootus tekkinud lõpuks, et kui aja möödudes paranen tervemaks, päriselt, on sellel ka mulle mingi positiivne sisu, mitte ma lihtsalt ei hakka rohkemaid funktsioone täitma teiste heaks.
Sellest on hea mõelda, et on midagi oodata. On midagi.

Kuigi täna mõtlesin, et oh, läheks vaataks toas ühte asja, kui olin ühe saapa jalga pannud. Põhimõtteliselt vaja ainult üks hüpe teha ju, hoian seinast kinni ja vaatan ära.
Jee. No ma ei kukkunud, kui positiivsele keskenduda, vaid panin enne saapaga jala maha.
Aga ühel jalal ma tõesti ei hüppa.