Hiline Lõikus 5

Käisin larpil ja mulle üldiselt väga meeldis (ja väga ja väga ja väga jne, ma võiksin neid vägasid jäädagi kirjutama), kuigi huvitusin peaasjalikult endast, oma suutlikkusest ja reaktsioonidest nii mängu sees kui väljas. Päike paistis päeval, tekk öösel oli soe, mägi igal ajal rohune ning kõrge, ja ma tegin, mis sain. Kõige osas v.a. kõndimine. Kõndida oleks rohkemgi võinud.
Järgmisel korral olen natuke julgem.

Muidugi väsisin ära. Reede õhtul olin põhimõtteliselt valmis heitma luitunud ja vana mantli väel kividele, et lihtsalt pikali olla (mida ma ka tegin õigupoolest), ei tundud kaks päeva ei külma, kuuma, päikesepõletust, nälga, janu, mida ma küll nagunii ei tunne, aga siis unustasin neile ka mõelda, ning olin valmis tegelasena lihtsalt kõndima ja kõndima, ilma millelegi mõtlemata.

Leena kõnnib ja kõnnib - pilt Agneselt

Võtsin sisse päris valuvaigisteid oma mängusiseste pingete tõttu tekkinud mänguvälise peavalu (vaevutuntav, sest ma olen tuimem kui varem) vaigistamiseks, aga ma suutsin mängida ka peale telgis magatud ööd ja see on väga kõva sõna mu jaoks.

Telgi ees hommikul - pilt Agneselt

Jaa, mu võime kedagi kasvõi mängult siduda oli allpool arvestust ja võime sõnadega võidelda veel enam allpool arvestust, isegi mu enda arvestust, aga lõpuks sai kõik hirmus hästi ning jäin isegi ellu, et tribunali alla minna reeturina.
Nii väga äge, kuigi ma täna põrkan väsimusest vastu asju ja olen nii näljane, et sõin hommikusöögiks kolm kaussi müslit (tavaliselt söön Midagi kohusetundlikult, sest hommikust süüa on selline tava, mida järgin), nii et väga väärt nädalalõpp.
Mu tegelase lugu on nõnda põnev seal, et olen isegi nüüd (st. ajukahjustunud, päris-endasse süüvinud ja kogenud huvitavusi ka päriselus piisavalt) pettunud, et viiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiimane mäng seerias. MisMÕTTES?!

Üks asi on küll õudne.
Päriselt õudne, üldse mitte mängult.
Ma ei tundnud inimesi ära.

Prillid on sellise airsoft+larp koosluse juures
kohustuslikus lisandiks
Pilt ikka Agneselt

Põhimõtteliselt panin kokku soengu, riided ja ilme ning siis andsin neile mingi nime - ja see oli täiega ekslik nimi vahel. Et ma nende valede nimedega inimesi ei kutsunud, tulenes sellest, et ma PÄRIS kindel endas polnud ja peale esimest korda, kus jätsin ühe istuma laagrisse ja teine samanimeline jalutas mulle vastu, olin ka teadlik, et võin sedasi täiesti valesti hinnata. Aga siiski - isegi pikaajaline tutvus ei päästnud, isegi mu teadmine, et võin valesti hinnata, ei päästnud, ma lihtsalt ei tundnud inimesi postaposse kostümeeritud kujus ära.
Teha vahet ainult nägudel ilma riiete ja keskkonnata osutus mulle eripäraste tunnuste puudumisel inimese juures ülejõu käivaks ülesandeks.

Mul on ikkagi natuke tervem tunne, sest tean, et suudan vajadusel õues magada ja ei ole täielik kapsas pärast. Inimesi oleks ma ka varem (loe: kolme päeva eest) sassi ajanud, lihtsalt ei teadnud seda, ent õues magamist kartsin ja arvasin, et võibolla ei suuda üldse - ning nüüd sai tõestust vastupidine.

Tasapisi võtan pilti ette. Tasapisi.

Sest ma olen lillelaps ilmselt
Seekord on pilt hoopis Aweronilt