Maailm algab maikuus

Istusin aknal, aken lahti, rohelus silmapiirini, kuulasin sama juutuubi nimekirja, mis eelmisel aastal. Soe päike, sirelid hakkavad lahti minema, ise väsinud ning ujulas käinud (esmakordselt peale Rongi), ja mul oli hea olla.
Ja siis mõtlesin, et võibolla nii peabki.
Nii pidigi.
Mu ravimid hakkasid toimima umbes sel ajal, kus möödunud aastal maikuus maailm murdus ja aeg peatus, süda põlv läks kildudeks ja kõik oli nii õudne, et sellega leppida näis võimatu - ning aasta jäigi vahelt ära.
Aga nüüd on elu taas tagasi, ma tunnetan natuke juba ümbritsevat aega ja see, et ma elan, et saan aknal istuda ja päikest nautida, tundub tõeline. See aasta oli nii kohutav, et sõnadesse on raske panna, aga nüüd ma alustan uuesti, alustan maikuu keskelt ning mul on suhteliselt puhas tunne.
Nii pidigi.
Aasta jäigi vahelt ära, seda lihtsalt ei olnud minu jaoks - alustan uuesti samast päikesesoojusest, samast vaatepildist, samadest helidest. peaaegu samast lehtede tärkamisest puudel.

Üsna samast kohast. Jaa, ma tean. Seda ei suuda ja teist ei suuda, elan kahes linnas, lapsed on muutunud, mina olen muutunud ... Aga põhiasjad on samad, mis möödunud aasta maikuus, kool on samas paigas, kirjutamine on sama kaugel, see, mis on ühelt poolt (suutlikkus) kaotatud, on teisalt (kaasatunded mitmelt-mitmelt) jälle võidetud ning ma olen üsna sama inimene siiski.

Maailm algab.