Ja siis mõtlesin, et võibolla nii peabki.
Nii pidigi.
Mu ravimid hakkasid toimima umbes sel ajal, kus möödunud aastal maikuus maailm murdus ja aeg peatus,
Aga nüüd on elu taas tagasi, ma tunnetan natuke juba ümbritsevat aega ja see, et ma elan, et saan aknal istuda ja päikest nautida, tundub tõeline. See aasta oli nii kohutav, et sõnadesse on raske panna, aga nüüd ma alustan uuesti, alustan maikuu keskelt ning mul on suhteliselt puhas tunne.
Nii pidigi.
Aasta jäigi vahelt ära, seda lihtsalt ei olnud minu jaoks - alustan uuesti samast päikesesoojusest, samast vaatepildist, samadest helidest. peaaegu samast lehtede tärkamisest puudel.
Üsna samast kohast. Jaa, ma tean. Seda ei suuda ja teist ei suuda, elan kahes linnas, lapsed on muutunud, mina olen muutunud ... Aga põhiasjad on samad, mis möödunud aasta maikuus, kool on samas paigas, kirjutamine on sama kaugel, see, mis on ühelt poolt (suutlikkus) kaotatud, on teisalt (kaasatunded mitmelt-mitmelt) jälle võidetud ning ma olen üsna sama inimene siiski.
Maailm algab.
Nii hea lugeda, et Sa niiviisi tunned :)
VastaKustutaK
Tõesti hea lugeda. Postitusest õhkub kohe sellist mõnusat vabanemist või vabadust ja see on hea.
VastaKustutamh oli sellel postitusel paras luulefiiling. uut sorti inspiratsioon?
VastaKustutaMis seal ikka jah nutta tihkuda, kui rool ometi pihku jäi. ;) Eriti kui igast rongist on alles ainult pool.
VastaKustutaOskad ikka tsitaate valida, peab mainima! Või teeb seda su alateadvus? :D (Y)