Kas inimene on saar? Või saarestik?

DISCLAIMER: Ma räägin küll endast, aga tegelikult võibolla paljudest.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama ühest fb-vestlusest eelmise aasta lõpul.
Mulle kirjutati, ise kardetavasti nii artikuleeritud juttu ei aja(nu)ks.

k: Ühest küljest kirjutad sa ebatavaliselt veenvalt ja olemuslikult tunnetatult, kuidas sa oma eluga täiesti ise täiesti nauditavalt hakkama saad, _kuigi_ see ei ole mingi rämefeministi viug, sest seda, et mehed on toredad, eriti ilusad mehed, ja et neil oleks su elule lisaväärtusi pakkuda, ütled sa ka. 
Aga mitte et neist sõltuks midagi olulist. 
Nonii, ja täna sa ütlesid selle välja, mida ma ise nats vist kahtlustasin, aga jätsin täiesti sinu kujundada, et sa oled suuteline mingeid eriti radikaalseid asju ette võtma oma täiesti kadestusväärselt põneva ja mitmekülgse ja inimliku ja andeka eluga mingi mehe pärast.

Mõtlesin selle üle kaua. Nagu kuid (jaanuar-veebruar-märts)-kaua, sest esiteks ei ole ma väga tark (eriti nüüd) ja teiseks olen aeglane (nüüd), aga lõpuks siiski jõudsin selleni, et tegu ei olnud soolise eristusega mul ju. Mehe pärast? Ei, mitte ainult.

Teiste hinnangud näivad lihtsalt usaldusväärsemad kui mu enda omad, nagu mõned ka siinsamas märkinud on, nagu mõned eraviisiliselt mulle aastaid varemgi märkinud on, ning kui sealt teiste poolt ei tulnud midagi positiivset, oligi ainsaks kaalukeeleks otsustamisel mu oma enesetunne (mis aga polnud kuidagi hea).
Et jaa, põhimõtteliselt oli selle rongiotsuse taga mingi mehe keeldumine minuga pesa punuda, kusjuures tegelikult ütlesin talle üldse ise, et niimoodi ma ei tahagi - aga miks see mulle nii hirmsasti hinge läks, oli hoopis teine teema.

Ma uskusin teda, uskusin, et kui ma pole nii tähtis talle-sulle-kellelegi kolmandale, ju ma siis polegi tähtis. Tähtisolemist samastasin armastusega, tegelikult samastan siiamaani.
Samas on tõsi ka, et mu tujud on mõjutatud tagasisidest, mis maailmast tuleb, ja ma ei tahtudki seda muuta.
Praegu on mul näiteks raske saata lapsi kooli, kui nad ei taha minna - kas ma olen lapsevanemana parem, kui lasen neil koju jääda, kui nad tahavad, või neid siiski kooli kamandades? Mis tagasiside loeb rohkem, kas nende kohene või mingi kaugem, võibolla nendepoolne, võibolla näiteks mingi õpetajatepoolne, võibolla üldse tulemata jääv? Võibolla nad ei peakski minema, kui tahtmist pole?
Ent samas - inimene olgu ikka teistega seotud, olgu saarestik, sest ükski inimene pole saar, onju? Ühiskondlik loom, karja arvamus ja kõik need teised sõnad. Teiste arvamus loeb! Lapsed käigu koolis või olgu korralikul koduõppel vähemasti!

Mis ent ei muuda, et tegin maailmatu fataalse otsuse selle põhjal, et keegi mulle umbes viis päeva ei öelnud ega näidanud, et olen neile tähtis. Viis päeva või umbes nii - ja kui mu tuju oli niigi madalal, oli ta siis teiste tagasiside puudumise tõttu veel eriti madalal. Kohe mitu-mitu-mitu pügalat madalamal kui enne.
Ning ma mõtlesin nüüd pingsalt sellele, et oot. Kui teiste tagasiside (või selle puudumine) ajas mu tegema sellist üleni fundamentaalset sammu, miks ma õieti ei suutnud/tahtnud/teinud seda muutust enda juures, et võõras tagasiside on võõraste asi, ma elan enda soovi järgi ja ei lase end neist kõigutada? Miks ma üldse kuulasin neid teisi, miks ma olin saarestik, mitte saar?

Ja siis see tuli. Avastus. Muidugi. Emake maa, kuidas ma enne sellele ei mõelnud?!
Kunagi, kui olin veel laps ja üldse nende asjadega veel niimoodi teadlikult ei tegelenud, juba olin selle ümber õppinud. See, et teiste arvamus loeb, ei olnud mu normaalne olek, ma olingi saar kunagi! Omade meeldimiste ja mittemeeldimistega, omade seisukohtade ja nende puudumisega, ma olin ise - ja sellisena originaalne. Aga. Mu seisukohad ja meeldimised ei olnud üldse sellised, kui enamikul. Eriti enesekohased.

Ma ei saanud aru, millal pean viisi, millal mitte - kogu aeg ju laulsin oma parimal võimalikul moel, aga vahel sain niisugust tagasisidet, vahel teistsugust. Ma ei saanud aru, kus oli tolm, võtsin lihtsalt üle pindu, mida ema näitas. Mu lemmikkleit oli tagant lahtine ja jättis halval momendil aluspüksid näha, aga ma ei teadnud seda, sest nägin end ainult eest. Ja nii edasi.
Ning kuna olin ühtlasi suhteliselt intelligentne, õppisin tasapisi ära, et teised näevad asju, eriti mind, paremini kui ma ise. Nende hinnangud on õigemad, täpsemad. Neid tasub usaldada, kui nad ütlevad, et mu aluspüksid paistavad, ja seda peent erisust, et neid tasub küll usaldada info osas, et mu aluspüksid paistavad, aga mitte selle üleoleva tooni suhtes, millega see teave edastati, ma ei teinud.

Õppisin olema saarestik intelligentsi pealt, aga polnud (veel - krt, ja nüüd siis "jälle") piisavalt intelligentne, et näha mingeid peenemaid varjundeid. Edasi tulin toime sellega, mis juba õpitud, lisasin tõdemusele erandeid ja postulaate (ebameeldivate inimeste laitus on võrdne kiitusega, usaldada tasub ainult nende inimeste antud infot, kes mulle endale meeldivad, tee teistele, mis tahad endale tehtavat), kuid ei muutnud oma peamist õpitud teadmist, nimelt: teised näevad õigemini.
Ja oleks ma siis teadvustanud, et siuke õpitud asi on! Ei, mõtlesin, mis mõtlesin, loomuldasa muutsin või lisasin neid erandeid ning postulaate, kuid selleni, et intelligentsi pealt õpitud asi ja mitte naturaalne, ei jõudnud. Ma tõepoolest arva(si)n, et teised näevadki paremini, õigemini, täpsemalt! Lasin neil oma tujusid mõjutada, sest teised ju näevadki õigemini! Ning kui ma ei olnud See tollele mehele ja nähtavalt tähtis kellelegi teisele, teised aga näevad asju õigemini - noh, siis nii oligi.

Huvitav, kas ma uut ennast üles ehitades suudan seda asja uuesti ja teistmoodi üle õppida?