pühapäev, 5. aprill 2015

Halli hajumine

Täna on ülestõusmispäev, eks ole. Jumalik päev selle sõna otseses mõttes (kuigi ilm on selline sombune ja tavaline - aga tegid jumalad ka sellise ilma, nii et see peab meile sobima. Pealegi on ta päris ilus ju, eriti soojades riietes) ning hommikune kohupiimakreem apelsinikoore- ja vahukoorelisandiga e. mittepasha ainult tugevdab seda muljet.
Täna niisiis võib kirjutada jumalikest asjadest.
Näiteks vahukoorega mittepashast.

Disclaimer: ma olen loll ja ei karda seda kasutada!!! Ja võibolla olen hoopis ootamatult loogiline?


Kunagi mitteväga ammu, kunagi ammum ja kunagi hoopis ammu kirjutasin korduvalt ja korduvalt armastusest. Aga mida ma üldse ei kirjutanud, üldse ei teadnud, üldse ei mõelnud, oli see, et võibolla kõigile ei ole olulisus ja armastus sünonüümid. Võimalik, et ma ei teadnud ka seda, et minu jaoks on. Seekord oli küll nagu uus mõte, aga ma ei ole kindel oma mälule.
Võibolla see ongi tegelikult mingi uudne avastus, mida saab teha ainult ajuga, mille poolkerad omavahel päriselt ei haaku. Võibolla on see mu armastusedefinitsioon sedakorda isegi pädev -

sest mulle on nad tõesti sarnased asjad.

Kurtmine, et tahaks tähtis olla, on kurtmine, et tahaks armastatud olla. Tahaks, et keegi teine hooliks must piisavalt, et mulle MÕELDA. Mitte mulle kui funktsiooni täitjale, ühele tisside ja vagiinaga olevusele, kes on teinud õigeid liigutusi (näiteks sünnitanud paar last või sündinud ise kellelegi), vaid mulle kui inimesele.
"KES ma olen?" peaks neile huvi pakkuma, sest kui mõtlen ainult ma ise, on see sama hea kui üldse mitte mõelda. Kui mõtlejad üksteist dubleerivad, on see sama hea, kui neid olekski ainult üks.
Teiste mõtted.
Ma olen tähtis, kui neid on. Olemas ja oluline. Ja kui neid pole - noh...

Siis juhtis üks teine (kolmat korda võiks öelda, et ka neljas) tähelepanu, et see on nagu jumalatel teatud raamatutes, nagu maailma kestmine teatud teistes raamatutes - et kuni mõeldakse, on see, millest mõeldakse, reaalsus. Olemas. Kuni neisse usutakse, nad on.
Ja kui unustatakse... Maailm lõpebki ära.
See, emake maa, ongi lahkuminek! Sellepärast see lugev ja päris lahkuminek ongi mulle nii õudne, et see kaotab ka osa mind, kaotab reaalsest maailmast selle minu, keda juba hindan ja keda juba tunnen. Kellegi usaldatu mõtete täielik muutumine on korraga asi, millega oma maailmas tema abita toime tulla, olla ise ise, temast sõltumata. Pean omaette, selle kellegi teise abita, hakkama uueks, mõtlema välja, kes ma nüüd olen, ja teate - mõnes mõttes on praegu lihtsam end luua, kui oleks terve aju ja kehaga.
Vähemalt on mingi mõistatuslik uus asi, millest luua, mitte ei pea vana tuttavat ümber tegema. Tuleb otsida uut kohta, kuhu sobituda, mitte nihutada vana täpselt nii palju, kui vaja läheb. "Kes ma olen?" on ikka veel küsimus, aga mitte tulenev sellest, et tuleb senine ümber teha, leida teiste mõtetest see koht, kuhu mina kuulun, vaid ma tõesti ei tea.
Mingi uus asi.

i: ...ja mõnes mõttes see on sul maailmaga natuke nii, et maailm kaob ära, sest sa kustutasid selle ära.


Nojah, sest minu sees on minu maailm ja nüüd on see hoopis teistsugune. Minu maailm kustus ära. Midagi tuleb asemele, aga keegi, kaasa arvatud ma ise, ei tea, missugune.



Paar aastat. Kui ma seks ajaks ei ole külge kasvatanud mineviku- ja tulevikutunnetust, olen nende puudumisega ehk vähemalt harjunud. Maailm kasvab. Kui harjunud ka pole, siis vähemalt harjunud harjumise puudumisega. Paar aastat. Maailm kasvab. Elada ja olla, vaadata, kuhu maailma ja kellena ma edaspidi passin. Aega on.
Üks asi on siiski segane selle juures, et usk ja mõtlemine võrdub mulle armastusega ja on ka üleni ihaldusväärne sellisena. Et... aga kui me olemegi kõik jumalad ses osas? Kui me olemegi olemas täpselt seni, kuni meist mõeldakse, maailmad südameis kaasas, ja kui lakkame olemast, maailmad ka lakkavad?

Aga... aga MIKS ma siis elus olen???

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Järsku on armastus siis, kui ma armastan ise teisi? Heatahtlikult ja vastust ootamata (kuigi natuke ju ikkagi ootaks?).

Sellisel juhul on armastus pidevalt olemas.

väga väga naine ütles ...

ma ei tunne eriti.
Miska ise armastamine, mis see ka oleks, on ootamatult raske.

Aga tahe, et must mõeldaks ja valmisolek ise teistest mõelda on alles. Mul küll on vähem inimesi, kellest mõtlemine tuleb loomulikult, kes on mul tähtsate ühikutena meeles üldse, aga mõtlemine on kuidagi omasem tegevus kui ... oot, mis see armastamine oligi üldse?

notsu ütles ...

Mulle tundus seda juttu lugedes, et see, mis praegu parem on, on see, et initsiatiiv on rohkem sinu enda käes. Iseennast uuena üles ehitades tegeled sa ühtlasi oma maailma ehitamisega. Aga varasemate lahkuminekukogemuste kirjeldusest paistis, nagu oleks hoopis sina osa maailmast, mille keegi oli endale ehitanud ja seejärel maha kustutanud.
Kuigi tegelikult on see esimene võimalus - olla ise, kes ehitab ja valib, mis juppe võtta - kogu aeg olemas olnud.

väga väga naine ütles ...

Jah ja ei.

See on mõnes mõttes ka see, mida anonüümne ütles - et tähtis pole ju see, kas ja mis on minu suhtes, vaid see, mis mina teen. Kelle suhtes kuidas tunnen.

Ja see, mida mina üritasin öelda, on: ma üldse alles hakkan vaatama, et kes ja mis ja kas, kui ta minule mõtleb. Kui ta ei mõtle mulle, on mul huvi talle mõelda automaatselt vähe.

Anonüümne ütles ...

Mhh. Kui sa mulle ei mõtle, siis ma ei mõtle sulle.

väga väga naine ütles ...

Mis on tegelt aus ju. Või vähemalt ringkäiguna aus - sa ei mõtle mulle, aga keegi kuskil mõtleb nende mõtete eest, mis mul on sinu kohta.

Lihtsalt mul on praegu tähelepanuga halvasti. See, et mingi nägu kuskil on tähtis ja talle mõeldakse mingil määral ka 20 aastat hiljem, üldse ei ole ebanormaalne. Või paarile reale skaibikastis, neile ka võib mõelda nõrkemiseni. Mul ka... oli näha ja mõelda hiljem normaalne. Teha lugudeks oma peas nt. Praegu on täiesti teistmoodi.
Nagu... täiesti.