pühapäev, 1. mai 2011

Semiootilis-sotsiaalpsühholoogiline poeesia

Inimene on inimesele nähtamatu.
Me kobame üksteise poole, otsides mingit soojust. Midagi ehtsat, midagi tõelist, midagi... midagi.
Segaduses pihud pimeduses, vabandused, kui need puudutasid valesid kohti, otsimas... jah, seda midagi.
Mida me leiame? Vildakaid peegleid, tolmuseid kardinaid, inimesi, kes püüavad ehtsat samamoodi nagu meie: kobavalt ja viisakalt ja segaduses olles, teadmata õieti isegi seda, mis õigupoolest on puudu.

Üks inimene, noor ja värske ja täiesti uus, ütles mulle täna, et ta ei suuda ilma läheduseta.
Lähedus.
Ei tea, kas ma olen sellist sõna kasutanud viimasel... oi, viiel aastal? Kümnel?
Olin rabatud.
Tegin ainsat, mida oskasin.
Küsisin: "Mis see - lähedus - sinu jaoks on?"
See on see, kui sul on keegi, kes teeb sulle pai ja kallistab ja ütleb, et sa oled armas.
Olin jätkuvalt rabatud. Selline tunne, nagu vaataksin dokfilmi loodusrahvaste elust. Ja ei saa aru, kas see on mingi selline Primitiivne Metsik Ohtlik Teine rahvas, millest film räägib - või siis hoopis Üllad Metslased Imeliste Teadmistega, mille meie tsivilisatsioon ammu kaotanud on?

Lähedus - see on neile nii lihtne?

See võõras, hirmutav, kohutav sõna, mida ma ei ole kasutanud ja ei oskagi kasutada ja mis paneb eemale tõmbuma - lähedus - see sisaldab ju ometi midagi lõputult ilusat ja sügavat ja arhetüüpset - ja samas nii rasket vaeva nõudvat!

Lähedus on miski, mida ei saa sundida. Miski, mis võtab aega ja isegi pika aja möödudes ei saabu ise vaid tuleb valuga ära teenida. Kolm puuda ärasöödud soola ja üksteise poolt nähtud ja puudutatud haavad.
See mõistetamatu miski, mis muudab lihtsalt laheda inimese sõbraks. Ühine kannatus.

Ja siis ma mõtlesin, et ah! See on see sõna! Oma armastust olen ma valmis heitma igaühe jalge ette. Ma armastan ja ma armastan ja ma armastan ja ma näen ennast nagu ahju soojendamas maailma ja püüdmas öelda häid sõnu kõigile, kes tahavad neid maitsta.
Mida maksab mu armastus - pihutäie klaashelmeid või naeratuse!

Aga lähedus.
See on see, mida mul kellelegi anda ei ole. Seda saabki ainult võtta. Lähedus, see pole mitte lihtsalt pimeduses käe välja sirutamine ja teise otsimine, et tema käsivart suruda või õlga patsutada või juukseid sasida või tema püksinööp lahti teha ja kätt hellitades, reaktsiooni otsides mööda nahka libistada...
See on käe välja sirutamine pimeduses, et haarata kellestki, kes kukub - või rabada pimesi, et hoida kukkumast iseennast. See on alandus ja triumf korraga, tunnistus sellest, et me jagame midagi nii olulist, et hoidmispingutusest kriiskavad liigesed ja andmise vajaduse ning saamise vajaduse ühtepõimunud häbi enam ei ole takistuseks üksteise poole - mitte lihtsalt ettevaatliku sirutumise vaid tõepoolest välkkiire ja tugeva haaramise ees.
Kaevuvad küüned ja kokku pigistatud rusikad.
Lähedus nõuab omamoodi meeleheidet, sest niimoodi ju ei haarata, kui on võimalik ka teistmoodi teha.
Ei haarata niimoodi - ja mitte ainult omaenda mugavuse ja hirmu pärast. Selline haare teeb ju haiget! Teeb mõlemale valu isegi siis, kui kõik läheb nagu plaanitud ja sa kahmad kinni juba ootavast käest. Aga kui me haarame huupi - oh, siis võib ju tabada katmata haavu, mädanevaid ja võimetuid paranema! Või kahmata kaitsmata kõrist.
Sel moel haarates nii antakse kui võetakse valu.

Lähedus.

Et ütlen: sa oled armas? Ja teen sulle pai ja kallistan? Ja sellest piisab?
Kas niimoodi saab siis ka? Või käivad need noored, uued, täiesti kummalised inimesed lihtsalt mööda võõraid radu, millel on ainult... sarnane nimi?

***

Elus mõte on niiske savi,

mis vajab vaid hingeõhku.

Meie laps, ent me puude ei ravi;

me ei pane just hingele rõhku.

Selle asemel on meil sõnad:

on kirves ja peitel ja puur,

on valmis vormid ja vasar,

kastid, ladu ja inventuur...


Sõnad suruvad mõtted kokku,

pressivad surnuks neis kõik,

mis metsik ja imeline.

Kuid

otsides elusat mõtet

mind kummitab abitu tõik:

sõnadeta poeet

on pime.

11 kommentaari:

Tiiu ütles ...

Väga hea postitus ja luuletus, pean seda mitu korda lugemas käima!

ritsik ütles ...

ühinen eelkõnelejaga.

Kober ütles ...

Tjah.

Mulle tundub ka, et see on dokfilmi loodusrahvaste elust. Igatahes mind seal filmis ei ole.

Anonüümne ütles ...

Produktiivsuse mõttes ei tohiks autorile õnn naeratada.

Anonüümne ütles ...

Mis on õnn produktiivsuse mõttes?

Küsimuse esitatud vaid väljendamaks arusaamatust, aga ometi oodates selgitust.

väga salalik naine ütles ...

ma ei saa midagi aru.

Kober ütles ...

Ilmselt ta mõtles, et head tekstid sünnivad, kuni autor on õnnetu. Suht õel :D

väga salalik naine ütles ...

Ma ei ole üldse õnnetu.

Kusjuures =)

Üks mitte-mina-ise inimene inspireeris postituse teema, teine sõnad, millega sellest kirjutada ja Stingi Fields of Gold meelolu, mille tulemusena tahtsin natuke poeetida.

Ausalt öelda selle postitusega olen ise ka suht rahul. Hea öötöö.

Bianka ütles ...

Võrratu postitus, aga... Kuidas saavutada lähedust? Või miks autoril see käest kadunud on...

väga salalik naine ütles ...

See ei ole kadunud. Aga see on - noh, olnud nii püsiv mõnede inimestega, et me ei mõtle sellele, ei räägi sellest. See lihtsalt on.

Aga juurde teda tõesti ei ole päris jupp aega tulnud.
Liiga vähe meeleheidet =)?

Kannatuse mõte maailmas - inimesi õhendada, siduda?

notsu ütles ...

Vaatan, et nähtavasti olen ma kole pealiskaudne, aga minul on lähedus siis, kui mul pole tarvis häbeneda ja iga kord enne millegi ütlemist/tegemist pidurit panna ja mõelda, et kas see on ikka piisavalt normaalne.