Vaata ette, mida sa soovid!

Ma soovisin aega ja et raha pärast ei peaks muretsema? Mhmh. Sain? Mhmh.
Jee?

Nüüd on mul nostalgia selle aja järgi, kui raha üldse ei olnud. Sest raha üldse ei olnud ja see ei seganud mind eriti, mõtlesin, kuidas saab, mitte kuidas ei saa, ja elasin sellega.
Aega ka ei olnud. See oli päriselt häiriv, sest ma olin harjunud mõtlema, kuidas saab, kui raha üldse ei ole, aga aega on - ja siis ei olnud mul korraga aega ka. Mitte et raha juurde oleks tulnud, välja arvatud kõige viimane suvi, aga ma vist ei harjunudki ümber, kui aus olla. Tegin lihtsalt nii aegasäästval viisil asju, kui sain. Õhtul õppida ei jõua? - noh, siis lihtsalt tõuseme varem, lihtne! Jookseme poodi ja tagasi, teeme trenni, kuni kohvivesi keeb või küpsised küpsevad, tõstame poekotti biitsepsite jaoks, loeme rongis, pesemine ja solaarium on üks minek, aga tegelt võiks sinna ka joosta, oleks veel ajasäästlikum.
Iga minut oli arvel. Oli nii normaalne, et sedasi pidi - ma isegi ei mõelnud, et võiks nagu teistmoodi saada.

Nüüd ma teen, kui jõuan, nõelun, pesen, koristan, valmistan, käin - aga kui ei jõua, pole ka midagi katki. Või siis mu enda arvates muidugi on, aga olen päris osavaks muutunud lausega: "Mul on ajukahjustus, nagunii ma ei osta/valmista/pane/juhenda/määra/jõua," ja ma ütlen seda endale, ütlen telefonimüüjale, ütlen teile, ütlen igale poole ning võin sellega umbes kõike vabandada.
"Mul on ajukahjustus."
Jee?

Aga et raha ei olnud, selle järgi on mul nostalgia. Kuidas ma tegin ise seemnesepikut, sest oli vaja. Kuidas ma tegin kooke sünnipäevadele, sest ise teha oli kordades odavam, kui osta. Kuidas ma, muide, tundsin end vahel üleni halvasti, kui lapsed said mingi sünnipäevakutse, sest mul polnud kingiraha. Hea küll, selle järgi ei ole nostalgiat. On meeles, kuidas Tütarlaps sai sünnipäevakutse, läks sinna minu tehtud küpsiste ja ökoseebiga, mis kasutamatuna ja pakendis kapis oli, ja siis tuli tagasi, piinlikkuse ja häbi agoonias. Pärastpoole, nüüdseks on möödunud neli aastat, pole selle sünnipäevatüdrukuga enam eriti suhtlust olnud ka. Kas nüüd viletsa kingitusega seoses või mitte, ei tea, aga mingitele lastele on neli aastat igavik.

Üldiselt vedas siiski kuidagi välja, mina vedasin kuidagi välja, ja mul on selle järgi igatsus, sest ok: ma nõelun, sest enamasti on tegu tööga, kus välimus eriti ei loe, lihtsalt auk tuleb mingi niidiga kinni tõmmata, aga muidu on ise teha umbes sama kallis, kui osta. Näiteks süüa teha mul. Et ainete eest ei maksa pool aega ma ise ning üldse jääb raha ka pärast laste sünnipäevakutseid üle, ei loe. Ma olen kallis pidada selgelt.
Muidugi vahetaks praeguse elu endise elu vastu välja, kui saaks - aga ei saa. On nagu on. Hea, et see veel niigi läits ja need teised sõnad.
Pluss - natuke on see ajaküllus ikka hea ka. Mul oli enne üsna raske rakendada kõik, mida sain, kuhugi kasulikku kohta (aeg on tegelikult koht), ent rakendasin ikkagi. Sest ma ei mõelnud, et võiks teistmoodi saada, kogu aeg oli mu oma viga, et ei kasuta aega rentaablilt. Praegu võin ju näha mitmekordselt ja kiiresti väsida, aga seda, kui palju võtab riietumine aega - oh, saan nelja minutiga hakkama küll - seda ei ole.

Nüüd lähen ka magama. Sest olen väsinud ja võin.