Elulugu

Sõitsin täna psühhiaatri (ta on ju arst, eks? Kuigi mingi muu arst vaevalt viitsiks minu peale tundi aega kulutada) juurde ja mõtlesin.
Ma ikka puhuti mõtlen, kuigi viimasel ajal on mul tekkinud loll komme märgata mõtet ja seda imetlema jääda. "Oo, mõte! Minu oma! Peaks ära raamima ja kõigile vaatamiseks välja panema!" Enne seda lihtsalt ei märganudki, et mingi mõte oli.
Niisiis, mõtlesin.

Mõtlesin sellest, kuidas kui kuuleksin kellestki teisest, kes elab minu elu, kui loeksin või vaataksin filmina, oleks jõle dramaatline. Nii palju imesid! Üritas end tappa! Elus! Käib ja räägib, ja mitte täielikke mõttetusi! Teeb 45 kätekõverdust! Loeb raamatuid! Isegi nagu liiga õnnelik asjade kulg loo jaoks, tegelikult. Võiks ikka raskusi ka olla. Liiga palju vedamisi, lugejal hakkab igav, sest täiega ebausutav.

Aga kui ma mõtlen kõigest sellest kui endast ja oma elust, on see tavaline ning pigem nukker. Ma ju näen ennast iga päev kogu aeg. Tavaline. Ma suudan nii palju vähem kui varem. Kurb. Nukker. Piirav.
Kui ma saan õenduskooli diplomi 2016. aastal kätte, on maru hästi, isegi kui viimasel semestril on hinneteks ainult E-d. Siis võiks kohe tähistada. Näiteks kohviga, seda armastan maailmas kõige rohkem.
Mis on ka kurb. See, kui vähe ma tunnen, ei ole normaalne, isegi mu enda jaoks mitte. Minu jaoks on edasiminek, kui midagi ei viitsi, sest siis on vähemalt mingi tahtmine (mida alla suruda), aga noh - kohv mulle meeldib. Seda isegi tahan. Tähistamine sellega, mida tahan.
Aga muide, kui saan diplomi 2017, on ikkagi hästi. Vähemalt saan.
Kui ei saa-gi, on natuke halb, aga mitte põrmustavalt.

Siis mõtlesin (ikka psühhiaatri juurde sõites, sõitsin sinna üle poole tunni), millised lood on minu meelest üldse lood. Jõudsin järeldusele, et ikka need, mis on dramaatilised, dramaatilised on aga lood, mis sisaldavad surma. Neist lugudest, mida mina olen kirjutanud, liigituvad mu enda jaoks lugude kilda ikka need, kus keegi sureb. Kui ei sure, on "nojah". Mingi kirjatükk, aga ei lähe hinge.
Mõtlesin, et seda üritasin ka omaenda eluga teha. Kuivõrd me kõik oleme omaenda loo peategelased, mina ka, üritasin lõpetada oma lugu puändiga. See oli parajasti armastuslugu ning nii oli ilus lõpetada. Valin ilusa käigu - mhmh. Lugu looks tegeva, dramaatilise, päris asja. Mhmh!

Aga jäin ellu, endalegi ootamatult, ja nüüd on hoopis mingi teine lugu elamisel. Mingi lugu, mille kulgu on raske arvata, mingi uue mina uus lugu.
Seda jälgida on omamoodi huvitav. Sest ma tõesti ei tea, mis juhtub, kuhu peaks tüürima, mis sellest loost loo teeks. Mis oleks õnnelik lõpp, mis oleks õnnetu, kus üldse lugu lõppeb. Algus on, aga edasi ...
Lihtsalt vaatan, mis saab, päev päeva järel.

Lihtsalt vaatan, mis saab.