Maailmal on tegelikult kama

Vaat millises mõttes on ajukahjustusega elamine lõõgastav: mul saavad lusikad otsa saada.
Ongi olemas see tase, kus panen silmad kinni, toetan pea vastu seina ja lakkan tegutsemast, lakkan mõtlemast ning ei tunne end süüdi ka, et nii on, sest on esmaklassiline vabandus.
Võin isegi minna ja heita teise tuppa diivanile, sest liiga väsinud, ei jaksa. Lebada seal, silmad kinni, mitte uinuda, sest sellega on mul teatud raskusi nüüd, kui teises toas kümme inimest vestlevad (ja ma kuulen neid kõiki), aga lihtsalt lamada ja olla.

Mäletan, et rasedusega oli samamoodi. Mõnes mõttes täiega kurnav, jaksas nii palju harilikust vähem - aga kuna enda ees oli vabandus olemas, siis mõnes mõttes kukkus rasedus välja hoopis mittekurnav: kui olin liiga väsinud, et tegutseda, ma ei võtnud kuskilt õhust lusikaid juurde ja ei tegutsenud.
Ei tegutsenud.
Ei tegutsenudkiiiii.
Sest muidu, kui oli kuskilt võtta, muidugi ma võtsin. Ja tundsin end süüdi, kui ei võtnud, sest nad ikka ei olnudki nii lõplikult otsas kui praegu. Kui olin netis ja ei maganud, oli see minu valik, see, et puhkasin erinevaid osi endast nii ühes kui teises olekus, ei lugenud. Oleks ju võinud magada, kui väsinud? Füüsiline vajadus täitmata? Ise vastutan.
Vot siis.

Olen sellest viitsimise ja jaksamise asjast ennegi kirjutanud, mõelnud, isegi hiljuti propageerinud seda, et viitsitagu, sest maailmale meeldib see, mida talle annad, ta on aga täiesti ükskõikne ses osas, et mida sa sinna sisse paned - ja sellele ma üldse ei mõelnud, et lusikad võivad ka tervetel otsa saada.
Et lusikad võivad niimoodi otsa saada, et sa ei märkagi nende kasinust, sest sa ei ole niimoodi väsinud, nagu haigena või rasedana ollakse. Aga otsas on nad ikkagi.

Maailmal on tegelikult kama, palju sa annad, ta tahab alati rohkem. Ja tegelikult-tegelikult oli ka mul endal kama, palju ma andsin, kui olin veel terve, oleks andud rohkem ning kui ei olnud rohkem anda, siis olingi - ebapiisav naine järelikult.
Mõtlen alles nüüd, et ei jõua ju soojaks kütta ilma, maailm tahabki alati  rohkem. Kuskil on piirid, palju saab anda, minemata ise katki.
Ma vist käisin neist piiridest suht regulaalselt üle. Harjusin sellega, et niimoodi on katki olla, ja käisin edasi. Nii oligi normaalne.

Reedel oli mul üks seltskondlik üritus, mis võttis rämedalt lusikaid. Laupäeval oli teine, kuigi ma ärkasin kõheda iivelduse ja peavaluga, nii et pool jaksu oli nagunii läinud. Polnud siin midagi, osalesin, kuigi igasugusest vastutusest vabana, lihtsalt ilus olemisega ja diivanil puhkamisega, kui üldse enam ei suutnud. Täna ärkasin taas peavaluga. Jälle on pool jaksu läinud.

Homme peaks maale minema, uus koht, pakkimine, lapsed, pidustused, palju inimesi, pool jaksu jne.

Maailm tahab alati rohkem. Kas ma annan talle? Mis on mu parim osa, kas see, mis hoolitseb enda eest või see, mis ületab enda piire ja teeb imesid?