Sirelite aegu

Mul on teooria viieleheliste sireliõite otsimise ja leidmise kohta.
Reeturlikult ütlen ära, et see on otsapidi seotud mu teooriaga selle kohta, et head asjad tulevad nende juurde, kes nende nimel pingutavad, aga kuna kõigile lugejatele ei pruugi selge olla, kuhu tüürin, siis: ma mõtlen neist asjust järgneval viisil.

Viielehelisi sireliõisi leiab peaaegu igast õitsvast sirelipõõsast see, kes viitsib neid otsida. Võib-olla võtab otsimine kaua - või kui sattub põõsas, kes neid puudelisi õisi rohkesti kasvatab, viitsib otsija otsida näiteks seitse viie-või-enama kroonlehega sireliõit, et õite arvu abil suurendada oma soovi täitumise tõenäosust. Siis sööb ta selle või need viie või enama kroonlehega õie(d) ära, soovib ja edasi on tõenäosuse küsimus, kui palju tema soovist täitub.

Päris võimatute soovide täitumise tõenäosus on madalam. Ja ainult juhusele lootes on soovide täitumise võimalus ka madal. Aga kui nende soovide nimel tööd teha, on tõenäosus oluliselt suurem, ning seal tulebki mu teooria mängu - et kui sa viitsid kaua õiget sireliõit otsida, viitsid sa ilmselt ka oma soovi täitumise nimel muidu rohkem pingutada, mis suurendabki nende, kes otsivad välja õigeid sireliõisi, soovide täitumise tõenäosust.
Ehk - mingi mõte on nende sireliõite otsimisel ja nende söömise järel soovimisel küll, isegi neile, kes üldse ebausklikud pole. Sest see on hea moodus mõõta pingutamisvalmidust.

Pilt siit.

Eile oli üks ootamatu teadasaamine ka.

Vaata, enamasti kohtun inimestega, kes teavad Rongist, on mind vahepeal näinud ning diskreetsed pealegi. Ja siis ma ei tunnetagi, kuidas väljaspoole paistan, sest kindlasti olen palju kebjam, kui teadvusetuna intensiivis lebades, ning palju pudistavam kui näiteks mõned nädalad enne seda, aga mingit naturaalselt võrdlevat pilku mulle ei saadeta ning ma ei pärigi, kuidas paistan.
Kiituse norimine on asi, mida liigagi hästi oskan. Mida muud sõbralikku saaks niimoodi küsimise peale öeldagi, kui "Kuule, sa oled nii tubli, nii hästi edenenud, nii väga paranenud, et kui ei teaks, poleks arugi saada"?
Mhmh.
Ma ise ei julge ennast möödunud kuuga ka võrrelda, sest unustan nagunii kõik ära, ainus, milles veendunud olen, on mu üldine mitte-veel-see olek.

Milles veel on kahtlane osa: ma tean ju, et olen uus ja tagasiteed ei ole tegelikult. Aga samas muutun kogu aeg, kasvan, kui soovite, suuremaks saamata, ja ma ei oska seda muutumist ka teisiti väljendada. Kui sõnaga veel.

Nojah, et siis ootamatu teadasaamine.
Üks meesinime, selline kena, kuigi mitte kõige teravam nuga sahtlis vast, küsis mult, mis muga juhtus, et ma nüüd nii teistmoodi olen. Viimati nägi ta mind vist 2014 suvel, võimalik ka, et mäletan valesti ja lausa veel varem, küsimise ajal oli ta lisaks ebakaines olekus, aga ma sain tegelikult kohe aru, mida ta silmas pidas, lihtsalt - kuidas sellele küsimusele nüüd vastatagi?

Mina: Eeeee... millal juhtus? Mis teistmoodi?
Tema: No mis suga hiljuti juhtus.
Mina: Mis muga hiljuti juhtus???
Tema: No et sa nüüd nii TEISTMOODI oled! Üldse mitte nagu enne!

Millele järgnes huvitav, kuigi üsna lühike vestlus, mille lõppedes me avaldasime vastastikku heameelt, et teine ikka elus on. Aga sain teada, et kui poolvõõras mind vaatab-kuulab, olen nii teistmoodi kui enne. Ja ausalt - seda ma ei teadnud. Oletasin küll, et midagi on, aga enamasti mängin ennast nii hästi, et ainult need, kes hoolikamalt vaatasid varem, märkavad.
Tühjagi.
See, misiganes on see, paistab ka poolvõõrale kätte.