Isiksuse lõhestumine ja teisi jutte

Seekordne ajalugu on üsna süütu. Miks ma küll tahan kõik mustandid kas ära kustutada või ära avaldada?? Kas sel on midagi pistmist surma-aastapäeva tulekuga veidi vähem kui kuu pärast? 
Krt, omaenda surma-aastapäeva tähistamine on vist üsna harvaesinev, pole eriti nagu kelleltki küsida ka, et noh, mismoodi see käib. 

Ma täna olen reede-laupäev toimunud mängust nii väsinud, mu lusikad on nii otsas, et midagi muud ka ei kirjuta. Päris üllatav, et niiiiiiiiiiiiiiii väsinud üldse olla saab. Eile oli peavalu, iiveldus, midagi ei näinud - nooh, täna on aint see, et midagi ei näe, alles. Otsisin hommikul kohvipurki, mis oli aknalaual lõpuks, ja lihtsalt ei näinud seda.

2012 algusest.

T (öö hakul voodis, pea täis närvilisi mõtteid, mis põrkavad mõttetult ringi ning ei paku mingit rahuldust. Iseendale): Ma ei tea enam üldse, millest õhtul mõelda või kellega rääkida. Isegi nägusad noored mehed mu fantaasiates ajavad närviliseks ja tundub, nagu nad tahaksid midagi kogu aeg ja ma üldse ei tea, mida, ja see ka väsitab ja ma ei jaksa ette kujutada, et kõik on kuidagi hästi, sest ei ole ju ja...

R, poolelioleva teose tegelane (jalutab paljajalu laksuvate lainete saatel kaadrisse, nägu liikumatu, päevitunud ja kõhn, hääl jahe ja kuiv): Räägi minuga! Millal sa minuga üldse rääkinud oled?

T (võttes seda kui järjekordset mõttetut põrkavat mõtet, kuigi enda suvise jahedapoolse mere äärde liivale mõtlemine ei tundu sugugi halva ideena): Jajah, mhmh, sinul on muidugi mulle eriti palju öelda. Võib-olla sa pole märganud, aga sa oled eriti lihtne üheplaaniline isik! Mulle teeb natuke muret, et sellise peategelasega lugu ei köida kedagi tegelikult.

R (jätkuvalt kuival jahedal toonil): Aa, et kui ma ei ole sinusugune kätega vehkiv tuulelipp, siis ma olen üheplaaniline? Et kui ma olen sõdur, siis ma olen üheplaaniline?

T (lepitavalt): Ok, sa ei ole päriselt üheplaaniline, aga sa oled lihtne, eks ole? Sul on kõigi probleemide jaoks ainult üks lahendus. Aga mul on palju keerulisemad mured! R, no sa vaata mind! Mida sinul mulle öelda oleks? Oskaksid sa näiteks midagi öelda selle kohta, et ma olen täiesti ilma igasuguse lootuseta armunud inimesse, kellega mind seob küllaltki tihe suhtlus, aga kes mu tunnetest suuremat välja ei tee? Ja pool aega ma arvan, et ta ei ole neist tundmustest üldse teadlikki, aga teine pool aega jälle tundub, et on, ja  ta kasutab neid armutult ära. Ning tegelikult ma isegi ei tea, kas ma tegelikult tahaksingi teda enam kehaliselt või kas ma oskaks temaga midagi muud peale hakata, aga see teadmine, et ei saa, see on nii painav ja haakiv ja liimiv, et lahti ma ka kuidagi ei pääse ja...

R (vahib teisele otsa ja tema hallid silmad vajuvad uskumatusest aeglaselt suureks): T, naine! Misasja sa ometi ajad?

T: ...saad aru, mul on palju keerulisemad tund... (aju hakkab tööle) Oot. Issand. Ma kirjutasin sinu ja K olukorra enda pealt maha või? (paus) Appi. Ja kirjutasingi. Täpselt maha. Ja ei pannud ise üldse tähelegi. Nii et sa tead väga hästi, mida ja kuidas ma tunnen. (rabatud)

R: Tore, et tähele panid. (veel iroonilisemalt) Ja muidugi suur tänu. Mul oligi elu liiga lihtne muidu. (jätkab mornilt, pikkade pausidega lausete vahel) Minu ainus funktsioon ühiskonnas on sellele kasulikumate liikmete kaitsmine. Mul ei ole perekonda ega ühtegi päris lähedast inimest peale K. Toitu ei ole. Elukeskkond on mürgine. Ja siis see jamps ka veel, millesse sa mu sisse kirjutasid. Mina püsin selle kõige kiuste jalul, liikvel ja mõistuse juures. Ei, muidugi, ma olen _liiga lihtne_, et sinuga mõttekat vestlust pidada.

T: ...

R (on jõudnud rohtunud neemele ja hakkab tule jaoks roikaid koguma)

T: (kõhklevalt) Kuule... Anna andeks! Ma vist olin sinuga ebaõiglane. Sa oled palju huvitavam, kui ma ise arugi sain.

R (noogutab ja teeb tasapisi tule üles. Riputab kateloki veega selle kohale)

T: Ma tegelen sinuga kohe, kui mahti saan. Praegu ei ole aega kirjutada üldse. Saa aru, palun!

R (noogutab ja vaatab kõrvale)

T (vaatab ka kõrvale. Mööda hämarduvat randa tulevad K ja H.)

T: Saad aru, ma küll panin K paari teise inimese põhjal kokku, aga ma mõtlesin tegelikult temast kui enesest. Ma üldse kunagi ei mõtelnud, et mina olen selles loos sina. Sa pole üldse minu moodi ju! Ma ei suudaks iialgi nii vähe rääkida ja... Sa käitud ka üleni teistmoodi!

R (kehitab õlgu):  Me oleme kõik sinad nagunii ju. See ei määra midagi. Tegelt ma arvan, et ...(tsenseeritud) tahaks ka sulle paar sõna öelda. Ja H. on päris ärritunud tegelikult. Ta pidi meile oma perekonnast rääkima, aga sa ei leidnud selleks kohta, ja see varjatus ajab ta marru praegu.

T (mõõdab pilguga lähenejaid ja märkab pimenenud rannal veel kellegi suurt tumedat kuju vilksatamas. Paistab, et ...'l(tsenseeritud) on tõesti midagi öelda): Oijah. Kui mul ainult oleks mahti märkmeid teha, milline ütlemata viljakas vestlus sellest tänasest küll tuleks...