neljapäev, 20. august 2015

Mis on lihas ja luus

Mismõttes, ma ei saagi medalit lihtsalt olemasolemise eest?!

Ärkasin täna jube väsinuna. See ei ole minu puhul lihtsalt enestunne - pea käib kohutavalt ringi, maailmas või näiteks tutvuskonnas toimuvad asjad on nii ükskõik, iga tegevus tundub lihtsalt sündsutetult raske ja samas on näiteks aluspükste jalgapanek, pükste jalgapanek ja särgi selgapanek kõik eraldi tegevused.
Ühelausega - ärkasin täna jube väsinuna.

Arvan, et tean, miks. Vaata, kunagi ammu, üsna enne Rongi, ma kirjutasin postituse sellest, mis ma olen ja milles ma hea olen. Seal oli see punkt, et loovas paindlikus reageerimises probleemidele olen hea.
Mõnes mõttes on see ikka veel nii - kui kerkib probleem, hakkab mu ajus kohe mingi masinavärk tööle ning üritab leida kõigile kasulikemat lahendust.
Ainult et nüüd märkan, kui palju selleks ressurssi kulub. See plaanide ümber tegemine, asjade ümber mõtlemine, teistmoodi olukorra kerkiminegi on nii kurnav!
Ja eile oli neli (neli!) sellist "mõtlesin, et on nii, aga on hoopis teisiti"-olukorda. Jooksin täiega kokku, piisavalt, et hakata Tele2 telefonimüüja peale karjuma, piisavalt, et mitte suuta emale öelda, et lähen ööseks Mittedepressiivsesse Väikelinna, piisavalt, et lõunaund magada, piisavalt, et sellest hoolimata nii ära väsida, et mul oli kõik täiesti ükskõik - ja on nagu ikka veel.
Kusjuures kaks olukorda olid sellised, kus ma mitte midagi uut tegema ei pidanud - üks oli telefonikõne "unustasin selle raha maksta" ja kümme minutit hiljem teine telefonikõne "ei, olen selle ikka ära maksnud". Teine oligi see Mittedepressiivsesse Väikelinna tulek - ootasin, et mu ema võtaks lapsed ja sõidaks nendega maale ja mina tuleks siis siia, ning kui selgus, et maalesõit lükkub edasi, ma ootan Godot'd, tulin ju õhtul ikkagi siia, nagu planeeritud. Ent situatsioonimuutus oli mulle nii ränk, et ma ei suutnud enam inimestega suhelda, unustasin maha asjad, mille ma RAUDSELT tahtsin kaasa võtta, kui järgmisel korral siia korterisse tulen, ning see, et ma ikka veel väga väsinud ja maailma vastu ükskõikne olen, on ka sellest.
Pealegi kahes olukorras ma ikka pidin ka midagi uut tegema. Mu sisemine autist on täiesti löödud.

Muide, see, et ma olen autistlik, ei ole luul. Kui ütlen, et mulle on raskem kellelegi öelda, mida teha, kui ise teha, see ei ole kõnekujund.
Inimesed on mulle rasked päriselt.
Eile ma võtsin pesu nöörilt ära ja mu õde ja Tütarlaps tulid mulle appi. Esiteks ütlesin neile, et ma ei taha abi, ent seda tõrjuda oli ka koormav, nii et olgu, lasin end aidata. Ja siis nad panid pesulõkse valesti - mina panin plastist lõksud oma kaelas rippuva nööri ühele poole ning puust lõksud teisele poole, aga nemad panid suvaliselt. Ning mu normaalne loogiline mõistus ütles mulle, et tegelikult on ju jumalast kama, kuidas need lõksud nööril ripuvad, aga mult võttis selle teadvustamine, et nii on, ja mõtlemine selle üle, kas mulle on raskem ära kannatada valesti asetatud pesulõksud või hakata seletama, et pange nii, mul on emotsionaalselt sedasi palju lihtsam, nõnda palju ressurssi, et mul oleks raudselt olnud kergem ise, ilma teiste inimeste abita, pesudega tegeleda.

Ning ma ei saanud hommikul internetist ühtegi paid, kuigi ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiiii väsinud ja vajaks seda nii väga, mismõttes. =( 

Jaa, ma ei ole midagi erilist teinud, aga võiks ju ikkagi pai saada! Mismõttes inimesed ei ole mõtetelugejad ja ei tee automaatselt vahet selle vahel, millal nad on kurnavad ja millal vajalikud?! Küll ikka on raske elada autistina =)

9 kommentaari:

  1. pai-pai.

    Eile oli netist paisaamiseks halb päev, sest riigipüha eelne õhtu - inimesi ei ole internetis, sest inimesed käivad netis suhtlemas tööajal, nagu ma olen märganud. Seega tuleb paipõuaks ka täna valmis olla, sest riigipüha. Homme läheb paremaks.

    VastaKustuta
  2. Oodata netist paid on ka vahel nagu oodata Godot. Ehk siis selle peale ei tasu eriti lootma jääda. Mina vahel loodan ja siis - oot, mismõttes mul pole ühtegi sõpra, ääääääääää! (Muidugi on, aga neil on ka oma elu, pole telepaadid jne.) :P

    VastaKustuta
  3. Minul näiteks tekib emotsionaalne tõrge, kui ma tajun ära, et keegi ootab / nurub / norib paid. Eriti kui seda tehakse netis. See sots-meedias üksteisele kümnete panemine (või blogisabades sama asja sõnadega variant) on kuidagi nii... rate.ee.

    VastaKustuta
  4. Ma norisin aint siin ja siin ma teadsin, mida teen ning leidsin, et võin =)

    Naljakas, kuidas ma tegelt suhtlen suht hästi just seepärast, et mul tulevad inimesed ja mida neile öelda intelligentsi pealt, mitte loomulikust heast hingest. Lihtsalt kui ma olin käinud mailikastis ja leidnud sealt 0 maili, võrgupäevikus ka kommentaare polnud ning lugejaidki suht tagasihoidlikult, skaibis oli üks uus postitus, grupivestluses, kus keegi küsis kelleltki kolmandalt, kas too sai ta sõnumi kätte, ja fb-s polnud ka mulle midagi, oli kuidagi kurb olla.

    VastaKustuta
  5. On blogid,mida tarbin igapäevaselt. Nagu halb harjumus a'la avad juustupallide koti ja ei saa pidama,kuni kott on tühi ja süda paha. See päevik siin on aga nagu Maiuspala kommikarp,kust võin vabalt vaid ühe kommi võtta,seda aeglaselt nautida ja siis karbi mitmeks päevaks kappi tagasi panna. Kvaliteedi värk!

    VastaKustuta
  6. mul oli eile-täna endal väikest viisi sama häda: reaalis näen ma praegu, kus prooviperiood on läbi, väga vähe inimesi, tglt enamasti ainult A.-d, kui ma ekstra midagi ette ei võta. pealegi A. ja minu päevarütmid väga ei kattu, nii et ega ma ka teda suur osa ajast ei näe. ja siis võib tulla arvuti ees üksildane tunne, kui isegi arvutis kedagi teist ei ole.

    tiheda prooviperioodi ajal on muidugi vastupidi, siis sukeldun õhtul kergendusohkega tõlkimisse: "ometi kord omaette".

    VastaKustuta
  7. see viimane pidi minu, notsu kommentaar olema, aga nimi läks kaotsi.

    aa, ja otseküsimise peale on kuidagi lihtsam pai teha kui läbipaistvate, kuid siiski vihjete peale.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.