Kolmas tee

Seda avastust ma nüüd küll ei oodanud.
Keeruline kirjagi panna. Aga alustan kuskilt ja ehk jõuan siis ka ivani.

Kunagi, kui alustasin seda võrgupäevikut ja panin talle nime - Maha äng! - teadsin üsna täpselt, mille vastu võitlen ja miks.
Mulle oli depressioon tuttav. Teadsin seda endapõlgust, tunnet, et ma pole piisavalt hea, midagi väärt. Kuidas võisin ära süüa liitrise jäätisepaki sisu ning jääda siis veel kurvemaks, sest jäätis oli ka otsas, raha uue jaoks polnud, nõõ-mee. Teadsin seda apaatiat, kuidas midagi teinud, sest millelgi polnud mõtet, kuidas oli raske hommikul madratsilt üle tõusta, kui süüa võis ka seal ju, ning oma elu eest läksin lihtsalt kujutlemistesse või raamatusse ära. Madratsil (sest voodit mul polnud).
See oli nii raske, nii õudne, nii saba ja sarvedeta mõttetu, aga selgelt see oli mu elus tendents. Ning ma ei tahtnud.

"Ei enam," mõtlesin ma. "Mis teeb mu õnnelikumaks, kas Millegi Ootamine või millegi ärategemine? Kas oma naha lõikumine veenide pealt ja leidmine, et appi, see on ju valus, nii ma ilmselt siiski ära ei sure, või see sinine taevas ja vahtraladvad, kuhu lõikumise vahepeal vaatasin? Kurat, aitab! Keskendugem positiivsele ja hakakem paremaks, äng on nii nõõ-mee!"

Noh, ja siis ma hakkasin.
Tasapisi. Võttes pisipisikesi samme oma teel paremaks muutumisele, mõeldes väga tihti sellele "kas ma selline tahan olla?",  kiites ennast tubliduse eest, ning muutudes aastate lõikes ja tasapisi-pisitasa, aga muutudes.
See võrgupäevik on täis soovitusi, kuidas olla parem, rohkem, ilusam, kuidas raskustest üle saada, enda eest ise vastutada, kuidas näha positiivset, kuidas leppida oma vajakajäämistega. Kuidas olla parim võimalik ise.

Ja tõepoolest, see depressioon, mida ma tundsin ja mille vastu teadlikult võitlesin, ei tulnud tagasi enam.
Tuli see - teine.
Kui ma nii tark olen, kuidas ma ei saanud aru, et olen depressioonis? (Väga hingeminev kommentaar oli mu tarkuse teemaline, ma võin ju mitte olla ERITI tark, aga siiski targem kui enamik inimesi enda meelest.)
Vat sellepärast ei saanudki. Mul oli meeles, mihuke ta oli, ja seekord polnud mul midagi sellist.
Ma ei arvanud, et olen kuidagi halb ja ebatäiuslik ja ei väärigi õnne ega midagi head ega üldse midagi peale surma. Ma ei olnud ka üldsegi apaatne, ma võtsin uusi tegevusi, võtsin ja võtsin ja võtsin, ja kui enam ei suutnud, ütlesin mõnest kahetsusega ära. Tegin ja olin parem ja tegin ja tegin ja olin parem ning lõpuks ma sain aru, et ei jõua rohkem.
Ei jõua rohkem teha ega olla veel parem, ja kuradi kurat!
Ma ei olnud õnnelik selle üle, mis juba oli. Oli meeles, kuidas oli elada teistmoodi, voodis lebades, süües, unistades ja mitte midagi tehes, ning seda tagasi ei tahtnud, ent sel uuel moel ikka saanud õnnelikuks.

Noh, ja vot siis tuligi häving, surm ja polnud enam muud teed kui rongi alla, sest mis võimalused veel olid?
Mul küll pähe ei tulnud.
Selles mõttes oli mu muutumisprogrammist "kasu", et vana endana ma ei oleks rongi alla läinud. "Võeh, see on ju valus! Ja hirmus! Ei taha!" Aga milline inimene ma tahtsin olla, kas selline, kes mõtleb küll, aga teoks ei tee, või see, kes teeb kavatsetu ka teoks?
Läheb rongi alla, sest viimane.

Ja nüüd, nüüd ma korraga näen, et on ju ka kolmas tee! Mitte kõigele käega löömise ja jäätisesöömise tee ega otsustav endapiitsutamisel tunginev isiksuse parandamise tee, vaid enda kuulamise tee, selle tegemine, mis teebki õnnelikumaks!
Maha äng, nagu igasugune äng, nii see apaatne mittemidagitegemine kui kohustuslik nui-neljaks-parem-inimene-olemine!

Ma proovin nüüd seda õnnelik-olemise-värki. Teen valikuid selle järgi.
Viie aasta pärast peaks tulemusi juba paistma, aga seda ma ei luba, et on ka meeles neid kokku võttev postitus teha.