Varjamisest ja avalikustamisest

Asi algas sellest, et sõitsin bussis psühhiaatri juurde ning mõtlesin, millest paganast ma temaga räägin, kui mul on nii lahe olla. Vist pole end kunagi nii lahedaks pidanud, mu jalge ees pole mered eal nii madalad olnud, sellist kaua ja kaua ja kaua kestvat "kõik klapib"-tunnet pole olnud ka bipolaarsuse kõrgeimatel laineharjadel.
(Põhimõtteliselt suudan peaaegu samapalju asju heal tasemel ära teha kui varem ning kuna jõudu ei lähe sinna peale ära, et peab tehtud olema, olen mitmel rindel isegi endisest edukam - ning seda oma ajukahjustuse foonil, mida kogu aeg tunnen. Kogu aeg on teadvuses see, millega mõistus varemgi nõus oli, aga mida ma ei tunnetanud - et nii sitaks hästi on võrreldes sellega, mis võiks olla, mulle võiks raske olla ka lusikaga pudru söömine, kipuks käsi kasutama hoopis, praegu olen nii hea!)

Mõtlesin selle üle, kuidas mu pea just täna jubedalt ringi käib, kuidas unustasin telefoni Mittedepressiivsesse Väikelinna maha - mis oli oluline häda, sest psühhiaater laseb mu telefonikõne peale välisuksest sisse. Saatsin juba linna vahetanuna talle maili, et luban sel ja sel kellaajal kohal olla, tulge tehke mulle uks lahti.
Aga mõtlesin ka sellest, et vahel midagi unustada, olla milleski ebatäiuslik, omada kortse või paksuvõitu tütart või peavalu on inimlik. Inimene olemisest ei päästa ka kõige teravam üritus olla parem inimene. Alati jääb eksimisfaktor.
See ole isegi mingi uus avastus mul, olen seda aastaid ja aastaid teadnud, kriitlisel hetkel mitte mõelnud "olen viletsam kui teised inimesed", vaid "inimene on nõme olla, ma ei taha enam".

Einoh, ma võiks ju teha nägu, et miski on halvasti, mõtlesin edasi, see oli selline täiega irvitamise mõte - aga läksin siis täiesti tõsiseks, sest korraga leidsin erinevuse enda ja normaalsete inimeste vahel, varasest noorusest kestnud nähtuse, mille resultaati te praegu ka loete.
Et on tõesti üks faktor, milles olen täiesti imelik, millest sündisid see postitus (kamaan, mul oli täielik õigus mitte kõike endagi kohta teada ning aru saada! Ma ei tea ikka veel paljut, inimeseks olemisest ei päästa ka teravaim üritus olla parem inimene!), see postitus ja laiemalt võttes kogu see blogi.

Nimelt.
Ma ei saa varjamisest aru.
Minu jaoks on see tülikus. Et kõik ei tea minu kohta kõike, on mind kahjustav, mitte mulle kuidagi kasu toov nähtus. Tuleb oma otsuseid seletada, oma valikuid teistele põhjendada ning sellega, et kõik ei tea kõike minust, tuleb ka leppida, sest inimesi ei huvita eriti keegi peale nende endi ning lähimate ringi.
Ma ei räägi kõigile kõike mitte seepärast, et ma neid ei usaldaks, ootaks kurja andmete väärkasutust - kuidas mulle saaks asju avalikustades üldse kahju teha? Ma ju tahakski enda kohta võimalikult rohkem infot välja anda, on lihtsam! - vaid eeldan, et neid lihtsalt ei huvita.

Võrgupäevikuga on hea, keegi ei käsi lugeda. Kes tahab, see loeb, kes ei taha, see ei loe - aga näost näkku valida, mida öelda, mida mitte öelda, võibolla tuleks rääkida hoopis saiakese maitsest, kuulata, kuidas teine räägib oma lastest, leppida igavusega, sest nii on seltskondlikult sobilik - see on raske töö. Mulle. Autistlik introvert, nagu olen - kusjuures mul pole midagi tähelepanu keskmes olemise vastu, mul on midagi selle vastu, kui pean mõistatama, kuidas sotsiaalselt pädev olla.

Muidugi on olnud hetki, kus tahtlik avalikkus on mulle väga valusalt vastu kätt virutanud.
Kui olin kas seitsmeteistkümnenda eluaasta lõpus või kaheksateiskümnenda alguses, kirjutasin päevikut veel mitteinternetis. Üks 286 läpakas oli köögilaua peal, kahevärviline ekraan ning loomulikult ei mingit netti sees, aga lasin oma päevikut sealt lugeda, kel tahtmist oli.
Ja kirjutasin ikka päris halvasti oma parima sõbra kohta.
Ta luges.
Sai väga haiget.

Aga mul ei olnud ka siis kahju, et niimoodi kirjutasin või et lasin tal lugeda - ma palusin andeks selle eest, et niimoodi mõtlesin, et niimoodi nägin teda, ning kui ta andis andeks, siis suhe meie vahel ainult tugevnes. Kui on olnud reetmine ja selle andestamine, kui on olnud selline draama, oleme mõlemad pärast teineteise asjus targemad ning hoiame üksteist rohkem. Siiamaani hoiame.
Väga.
Lähedus. See ei saa tekkida viisakate inimeste vahel, kes üksteise haavu ei näe, kes oma haavu ei näita, kes varjavad ning kelle vahel pole ei haigetsaamist ega ka andestust, leppimist, koos edasi minemist kõige valuga.

Ning et asi oleks veel äärmuslikum, olen väga hea teeskleja, kui mu meelest on teeselda vaja. Naise ja väikeste lastega mees ei saa kunagi teada, et temasse armunud olen, sest ma ei näita seda kuidagi välja.
Kui ütleksin psühhiaatrile, et mul on halb, ma ka käituksin nii, nagu oleks tõesti - ei mängiks üle, võibolla oleks paar vaevumärgatavat vihjet, mis näitaks, et mul on tõesti valus. Aga kui poleks kohta neid vihjeid teha, siis ei teekski.
Mulle on arusaamatu, kuidas inimesed peaks aru saama, kui ma ei taha näidata - kui ei taha, ei näitagi ju!

Seda mõnes mõttes panen ikka veel inimestele pahaks oma rongiallamineku juures - ütlesin, et mul on halb, rääkisin sellest igal võimatul ja võimalikul puhul, ja siis oldi üllatunud pärast. Nagu mida. Mida?! Mida ma teisiti oleks pidanud tegema? Millal siis inimesed aru saavad? Kas siis oleks arusaadav, kui oleksin esmalt mõistuse kaotanud ning ainult nutnud ning lalisenud või?!

Ma kardan, et ma lihtsalt ei olnud piisavalt tähtis, et märgata, ükskõik, kui selgelt asju ka välja ütlesin. Tähtisolemine ja armastus, samad asjad. Ma ikka veel ei näe, et oleks kellelegi olulisem kui ennist - lihtsalt olen praegu endaga määratult rahul, mul on hea, ning ses valguses on mul hea meel olla. Näiteks inimene.

Aa, ja siis jõudsin psühhiaatri juurde kohale. Ta tuli mulle ukse juurde vastu, nagu kirjas palunud olin - aga ütles, et mu aeg oli kolme tunni eest ning ta helistas mulle, ma arusaadavalt ei võtnud vastu, ja nüüd tal on teine inimene kabinetis.
Vahtisin teda hämmeldunult ning otsisin kotist välja paberilehe, kuhu ta ise oli mu aja kirjutanud, et näha, kuidas ma siis nii valesti vaatasin.
Ainult et ma ei vaadanud valesti. Ta ise oli mulle vale aja kirjutanud.
Inimeseks olemisest ei päästa ükski üritus olla parem inimene, me kõik eksime.