Head ajad vol midagi mitu

Käisin eile kontserdil.
Nii tore oli.
Kõik oli tore: esiteks oli see umbes ainus bänd, mille jaoks olingi valmis end nii palju mobiliseerima praegu, et kontserdile minna.
Eestis. Tulid siia! Oo!
Teiseks läksin sinna omaette, sest hakata endale lisaks inimesi otsima, piletid, kokkusaamine, joogid, vestlus - milleks see vaev?!
Ja see tähendas, et sain terve õhtu rahva sees üksinda olla ning ainult enda ning bändiga suhelda, vaatasin enne paar tundi inimesi (nii palju noori oli - olen oma seltskonna sees täiesti unustanud, et kahekümnesed on inimtõug, mis püsib igavesti, sest iga kevad sünnitab uusi), sõin kommi, jõin vett ning kui bänd viiiiiimaks alustas, nautisin täiega.
Kolmandaks natuke kartsin, et kuna loodan, et nad on head, pettun.
Sittagi. Nad olid täpselt nii hirmus head, kui ootasin.
Rahvas laulis kaasa ja kuigi ma teadsin natuke vähem sõnu, kui venekeelsetena elanud teised, laulsin ka. Esimeste laulude ajal naersin omaette lihtsalt seepärast, et nii tore oli - naer peaks nagu teoorias üldiselt ka rõõmu väljendama, aga kui palju tegelikult rõõmust naerdakse? Enamasti naerdakse, sest on naljakas või tapetakse sellega ebamugavust, ent mina naersingi siis lihtsalt rõõmust, olemise naudingust.

Paar korda tuli nutumaik ka suhu - jälle, mitte kurbusest, aga nii pagana hea oli!

Esimeseks lisalooks oli pealegi mu lemmik "Ty kidal" (otsevideot ei pane, sest paar posti tagasi alles jagasin seda pala).
Ainus asi, mis natuke kriipima jäi, oli, et mul lastigi terve õhtu seal üksi olla, keegi ei tulnud minuga vestlema. Kas ma olen losing my touch?
Aga see mõtelus kummutus pärast kontserti bussipeatuses, kus minuga asus vestlema täiesti sümpaatne mees, kes ka bussi ootas. Ilmselt oli kontserdipublik lihtsalt liiga noor ning kuigi näen oma vanusest natuke noorem välja, ei tundu ma siiski niiiii noor.

Enne kontserti avastasin telefonist kaks sõnumit ja nüüd kirjutan teile, kõrval kohvikruus (võtan lonksu) kirjaga väga väga naine, peal Sandmani Surma pilt. Seda pakki kätte saades naersin ka lihtsalt olemise rõõmust, nii tore on, et leidub selliseid inimesi! Lörtsisin tossudega õues (saapad on ikka veel kadunud ja kunagi kingiks saaduid panen jalga kaks minutit liialdamata, ning need on kaks ebamugavat minutit pealegi) ning naersin.
Teist pakki lähen alles õhtul ära tooma, aga oh! Elu on nii lahe!

Peaaegu ei tahakski vastutamisest kirjutada, elu on nii lill, mis teda ikka vastuoluliste teemadega vürtsitada - aga see on ühe asja pärast oluline. Nii et kirjutan.

Vaata.
Mulle tundub hästi loomulik olla igal pool mina ise: ma olen ju ikka mina, ükskõik, kas mul on seljas õe vormiriided, politseivorm või vangikostüüm, ükskõik, kas olen parasjagu Tartu Ülikoolis aktusel või külas Karlovas.
Ma olen ju ikka mina, teen ikka oma valikud ise, ei võta üle kellegi teise olemust?

Aga siis tuli mulle meelde, et oot, ma ju juba väikese lapsena õppisin, et kui on külalised, käitutakse teisiti kui ilma nendeta. Natuke suurema lapsena teadsin, et ballil ja kodus hernesuppi süües on erinevad nii riietus kui kohased kombed.
On mingi ühiskondlik normaalsus, et võetakse erinevaid maske, käitutakse ning esitletakse end erinevalt lähtuvalt valitud rollist ning hoopis mina olen imelik, kui neid ebaoluliseks pean ning tahaksin kogu aeg üks, igale poole sobiv minaise olla, istuda lühikeses seelikus, jalad harkis, juua šampanjaklaasist keefirit ning lubada oma lastele puhkepäevi, kui nad on tublisti juba kaks nädalat koolis käinud!

See on tegelikult keeruline noatera, millel käia: olla sina ise, olla erinevates rollides erinev, olla järjepidev, olla kohane.
Mina olen läinud teed olla nii oivaline, et klapiksin igale poole, mu arete on väga kõrge.
Aga maksin selle eest ka väga kõrget hinda. Praegu on mul jah tore, olen enda jaoks väga tark ning äge inimene, ent see, kui jube oli, kui ääretult, sõnulseletamatult jube oli olla, see on mul ka väga meeles.
Oligi nii jube nii kaua, et unustasin, et võib ka teistmoodi olla. Oligi nii jube, et selle jubeduse lõpetamiseks surra tundus puhkusena.

Noh, ja selles valguses ka mõistan neid, kes annavad mõtlemisülesande üle, kui nad kuidagi mingisse mõtlemist mittenõudvasse rolli sattuvad. Neid, kes otsivadki rolle ning raamivad end nendesse. Kuidas õde ei tee reegleid, kuidas sõdur kuulab käsku.
Aga seal on samas see õde Rached ning juutide kinnivõtmine ning tuleriidale vedamine.
Anda mõtlemisülesanne üle reeglitele, kellelegi targemale, mitte end ise sellega vaevata on riskantne teistmoodi. Võib teha väga jubedaid asju, sest "roll oli selline". Ning inimene ei taipa isegi end süüdi tunda, sest tema ju käitus, nagu roll ette nägi, temaga on kõik korras?!

Ses mõttes on larp hea uurimisviis rolli ja inimese suhte osas: kui palju mängitake iseennast mingis muus olukorras ja kui palju kedagi teist?

Tühja sest Keidist siin blogis, ta on tegelikult kõrvaline.
Põhjus, miks räägin täna isiklikust vastutusest ja rollilisest käitumisest on hoopis see mees, kellesse armunud olin ja kelle pärast kogu see õnnetu trall Rongiga aset leidis - et jaa, ma olin depressiivne nagunii, aga tema pärast läks vint üle.
Kuid alles nüüd, alles nüüd, alles nädala või umbes nii eest sain äkki aru, et tema on ka see rolliliselt käituja, kes annab mõtlemisülesande kohe üle, kui saab. Kõik loksus paika - kuidas ta vahepeal käitus nagu minu kallim ja siis nagu ma ei tähendaks talle mitte midagi, miks ta on lõhkemiseni riikliku vaktsineerimiskava järgimise poolt (mina olen see, kes mõtleb eraldi iga vaktsiini saamise aja ning vajalikkuse üle), miks ta on selle ameti valinud, mille on.
See arusaamine laseb mul viimaks kehitada tema peale õlgu ja leida, et nojah, pole minu inimene siis. Mina olen isemõtleja, tema rollitäitja. Kõik, probleem lahendatud, järgmine!
=)

Ei teagi, missugust 5'nizza lugu veel jagada eilse kontserdi mälestuseks.
No ... võibolla ... Jaa, ma polegi seda võrgupäevikusse pannud, eeldades, et kõik, kes vähegi 5'nizzat kuulavad, teavad seda =)




See oli nii armas, kuidas mehed üksteist pärast kontserti laval kallistasid.
Inimesed katsuvad üksteist selgesti liiga vähe.