Oludega kohanemine

Tegelikult on väljas täiesti tore ilm. Enne oli veel toredam, mulle meeldib tuul (kui selle külmus läbi mantli ei lõika), aga praegu on ka.
Eriti tore on, arvestades, et mu kuni-kümme-miinuskraadi saapad läksid katki esimese Läänemaise tormi ajal, kannast, kust olen neid niigi kaks korda kingsepal parandada lasknud, ja rohkem ei viitsi. Miska viskasin nad minema.
Ent mu päris-külma-ilma saapad on kuskile kadunud. Mul on meeles, kuidas neid kingakreemiga määrisin ja ajalehti sisse toppisin, aga kus see oli - nagu kus linnaski - ei mäleta.
Rääkimata sellest, kuhu nad pärast panin.
Kuna ma ise olen haiglas, on seetõttu väga keeruline erinevaid koduseid juhendada "võta sealt kaasa".
Käin hoopis tossudega. Soe ilm sobib nendega hästi.

Ma seletan natuke inimeste üldise endale-lollakad-tundumise teooriat. Sest rääkisin sel teemal fb-vestluskastis ühe päris-päris nutikaga, ja ta meenutas mulle, et inimesed teevad oma hea-halb kontseptsioone omaenda elukogemuse põhjal ja need on enamasti loogilised konstruktsioonid. Miska on inimesi seepärast lollakateks pidada, et nende konstruktsioonid minu elukogemusega ei sobi, vähe - lollakas.

Mis oleks kõik täiesti õige, aga mul on tunne, et ma mitte ei näe teist lõiku elu kui X, Y või Z, ma näen lihtsalt suuremat pilti.
See ei ole kusjuures minu eripära - rääkisin ühega vähestest täiesti tervemõistuslikest siinsete patsientide hulgas, kui koos tegevusterapeutide ukse taga ootasime, ja tal oli täpselt sama tunne. Või õigupoolest tema rääkiski mulle ja mina nõustusin ning tõin omapoolseid näiteid.
Et jaa, see on nähtavasti sinu elukogemusega põhjendatud, et probleemiks on õpetaja pidevad signaalid, kuidas laps kirjutab koledasti ja jätab asju koju, kuidas sa oled 4 kilo juurde võtnud, kuidas sa kulutasid liiga palju raha XXX-kohtumise peale.
Ja mina saan sisemiselt muiata ja mõelda, kui kerge on olnud inimese elu, kelle meelest need mingid ajumahtu ära võtvad probleemid on. Nagu mida - laps on elus ja õnnelik? Sina oled elus ja terve? Kus see murekoht siis on?! Probleemiraasukestki ju pole!

Muidugi on inimeste eludes olnud raskeid hetki, õudsaid kogemusi, leina ja valu. Kui neid pole üldse olnud, on inimene lihtsalt kas väga noor (nagu "alla nelja aasta" noor), väga tuim või mõlemat korraga. Isegi mitte väga õnnelik - objektiivselt ükskõik kui õnnelik inimene leiab oma valud elus ikka, isegi kui need on teemal "ma sain ühe nelja, kuigi kõik teised hinded on viied! Oh mind õnnetut!"
Aga inimene on nagu jonnipunn - ta võib ju ajuti pikali pandud olla, kuid lupsab ikkagi püsti tagasi ja jätkab elu senisel moel, seniste tõekspidamistega, nii vähe muutudes, kui vähegi saab.
Mis mu elus teistmoodi on, mis selle kena poisi, kellega tegevusterapeutide ukse taga rääkisin, elus teistmoodi on, ongi saamise puudumine.
Me peame elu uutoodi nägema, sest me ei saa endist viisi elada enam!

Mis tähendab, et näemegi rohkem. Näeme elu, nagu ta oli meil varem - ja näeme seda uut elu, mis me ees on. Leiame nende vahel seoseid; mis haakub, mis ei haaku, mis oli varem valesti, mis oli varem lihtsalt teistmoodi. Meil on korraga ees suurem pilt, mitme elu kogemused korraga.
Peab päris pagana tark olema, et ühe elu kogemustega üle trumbata neid normaalse mõistuse omanikke, kel on mitme omad.
Mina nii tarku palju ei tunne.

Jaa, ma olen täiega haruldane. Ei saa kellelegi soovitada olla nagu mina (kordamist väärt tarkusetera), ent tõesti olen.
Kogemusi silmini täis ning ka võimeline kõiki neid analüüsima.