Miks ei karda

See kümme päeva haiglas tundub pikemana, kui 26  päeva veebruaris tundus. Mitte pahas mõttes, mitte et aeg veniks, aga ma tunnetan nüüd aega. Vähem kui enne Rongi, ent palju rohkem kui veebruaris.
Iga päev on avar ja asju täis nagu maailmaruum, kulgeb ja kulgeb ning õhtuks tundub selle päeva hommik nii kaugel olevat kui kuu maast.

Sõnastasin ära, miks ma lisaks kõikvõimalikele kurjadele nähtustele, ohtlikele mehhanismidele ja loodusnähtustele lisaks ka ametiasutuste-tuttavate-sõprade-sugulaste puhul midagi ei karda ning täiesti rahulikult hilinen, kui tundub, et on vaja, ei lähe kohale, kui see tundub mulle vähem tagasi andvat kui kodus puhkamine, jätan õppimata, kui täna ei taha, ütlen tõtt näkku, kui vastav tuju on.

Tavainimeselik oleks ju kena olla, suhteid hoida, teha nii, et teistel meeldiv oleks - aga olen väga otse kogenud, mida teised minu pihta teevad, kui olen neile nii palju andnud, kui oli, kui nii ära lagunesin, et surra valust pääsemiseks oli parem valik, kui ära kannatada, veel ära kannatada, veel ära kannatada, nagu arvasin end suutvat.

Nad ei teinud midagi.

Maailm tahtis alati rohkem, mitte keegi ei vaadanud minu järgi, kui ise ei suutnud, mis tähendab, et mul ei ole midagi hoida.
Kena olemine ei andnud mulle seda vastu, et kui mul oli piinadest nii kõrini, et ükskõik mis oli parem, keegi aitaks, keegi hoiaks, keegi ütleks, et kõik saab korda, sa oled hästi, maailm läheb hästi, ära põe.
Mis tähendab, et kui mul praegu ei ole tore, siis saadangi asjaosalised naeratades persse ning olen rahul takkapihta.
Mul tõesti - tõesti - ei ole midagi kaotada ka sel rindel. Tean väga otsesest allikast, et kena olemine mind ei päästa, kui veri suus ning silmad valust poolkinni.

Kedagi
ei
huvita.

Mis tähendabki, et kui tahan kena olla, võin. Ma tahan päris tihti. Aga kui ei taha, võin mitte olla.

Oot, ma lähen alla suitsuruumi (haiglates on ja koolides mitte? Kuigi Mustamäe PERHis ka polnud, kui meenutama hakata, õed, arstid ja hooldajad käisid rõdul, aga patsiente sinna ei lubatud, nemad käisid liftiga õues ukse taga - mida kuradit?!) ning siis kirjutan edasi.

Üleeile oli mul esimene kord, kui keegi oli minuga nõme siin haiglas. Kuskil 23 läbi midagi istusin ma all kohvikus, jõin masinast võetud lattet, lugesin, ei hullanud, ei puutunud kedagi, lugesin üksi ja jõin kohvi.
Sest ma ei saa nii vara magada kui kell 22.
Ja valvelauatädi tuli, ütles, et on öörahu, miks tuled põlevad? Nii see asi ei käivat - ning kustutas kõik valguse ära, nii et seal lugeda enam ei saanud. Pime oli.
Õnneks oli mul kohv ka praktiliselt otsas, nii et viskasin topsi minema ning läksin palatisse edasi lugema. Aga see jäi mulle väga meelde ning eile olin väga valmis sellele valvelauatädile ütlema, et olgu sõbralikum, muidu siin töötada ei saa - ainult et ma ei mäleta täpselt, mis nägu ta oli. Noorepoolne ja lühikeste tumedate juustega, see on kõik, mis meeles on.
No kui mõnd nendele tunnustele vastavat näen, eks ma siis ütlen talle tõtt näkku =)

Karta pole mul midagi, aga ütlen sõbralikult.

Sest tahan.