Hoopis mina olen imelik

Täna ärkasin vara. Pool 11 on vara ...

Ei ole. Pool 11 oleks "oh, ma magasin nii kaua! Nii tore! Natuke ikka hakkan tagasi tulema!"
7.24 on aus teave mu ärkamisaja kohta ning arvestades, et magama läksin ühe paiku, ega ma ikka palju järjest ei maga, kuitahes väsinud oleks (eile olin jälle tuikumiseni väsinud, sest käisin pojaga ujulas ja see kuramuse ujula väsitab ka täiesti terve inimese ära).

Räägin sellest, mis hingel, vbla pärast sündmustest ka ja enne soovin vabariigi aastapäevaks kõigile õnne (täiesti arusaamatu, me keegi ei ole selle vabariigi tekkeks 98 aastat tagasi kaasa aidanud, jõulude puhul ei tahaks õnne soovida v? Aga no soovitakse, on selline tava, ja õnne soovides olen näidanud, et mulle mingil määral lähevad ka välised asjaolud korda. Vähesel määral.)

Aga hingel on mul see, et nüüd olen ometi mõistma hakanud, et kõik ei ole nagu mina ses osas, et väljendavadki ainult neid asju, mida tahavad väljendada. Et maailm on täis inimesi, kes väljendavad tahtmatult, väljendavad, sest ei oska varjata, väljendavad, sest kehakeel ja isegi sõnad näitavad välja seda osa, mida teadlikult tegelikult ei tahaks näidata.
See, et mina olen õppinud, mismoodi mingites olukordades käitutakse ning käitungi täpselt nii, on - ebatavaline. Mu autistlike kalduvuste intelligentsi pealt ärahaldamise meetod. Ning on tõesti olemas väga palju mitteautistlikke inimesi, kes käituvad mitteteadlikult, käituvad loomulikult ning see ongi seletuseks, miks mu rongiallaminek sai kõigile üllatusena tulla. Sest noh - MINA ei teadnud, kuidas seda väljendada nii, et inimesed aru saaksid, ma elasin oma maailmas ning arvasin, et kui ütlen, saavad inimesed aru, et mul on halb.
Sittagi.
Ilmselt oleks olnud vaja kuidagi teisiti käituda, aga ma seda osa ei olnud õppinud, sest palju ikka selliseid enesetapjaid tunnen, kes oma plaane ka tõsiselt mõtlevad. (Ei tunne ühtegi.) Mul ei olnud kusagilt võtta mudelit, et tee nii, siis inimesed saavad aru.
Noh, ja inimesed ei saanud aru.

Siiamaani ei tea, mida siis teha, et teised aru ka saaksid, kui halb mul on. Et ei oleks "wtf, kuidas siis nii?!"-reaktsiooni. Minu jaoks on käitumine teadlik ülesanne, see ei tule "iseenesest". Kui mul mudelit ees pole, ei tea, mida teha, et arusaadav olla.
Minu jaoks on kõik "poos".
KÕIK!
Seepärast mul ongi raske rääkida tõtt nii, et usutaks. Seepärast arvangi, et tähenduslikud värgid on ka inimeste teadlikud valikud, pikad pilgud või jalgade asetus on kõik teadlikud valikud. Minul ju on?
Olen õppinud, kuidas käitutakse, käitun nii, ning kui mudelit ees ei ole, arvan, et sõnadest piisab.

Ja ei piisa, ei piisa, ei piisa.

Inimkari elab mingite reeglite järgi, mida ma ei tea. Et labajalgade otsa suund näitab seltskonnas, millised inimesed mulle enim meeldivad ning kui ma ei taha seda meeldimist väljendada, keeran jalad kellegi teise poole, on teada. Aga mida teha, kui on nii valus, et surm tundub pääsemisena, ei tea, sest seda pole kusagil kirjas.

Seepärast ma muide ei saa ka kõikvõimalikest rassistidest, nais - või meesšovinistidest, vanusistidest vms aru - minu jaoks iga inimene teeb mingit oma asja. Jah, teatud inimgruppide esindajad teevad mingeid asju tihemini, aga konkreetse isiku kohta ei ütle see ikkagi midagi. Iga inimene konkreetselt mängib neid inimkarja reegleid erinevalt, tahab väljendada oma asju, ei taha väljendada midagi muud - ning sinna kattevarju taha on lootusetu näha püüda. Kui ta tahab varjata, ei saagi keegi aru ju!

Vähemalt kui inimesed oleksid nagu mina, ei saaks.

Vat seepärast mul ongi inimene ja loom. Seepärast tahangi, et mulle öeldaks asju sõnadega. Kui ma pean ise oletama, et tal ilmselt on kahju, et nii tegi, mu aju on lakkamatus tegutsemises "kas ikka sain õigesti aru, võibolla ta mõtleb midagi muud?"
Aga kui sõnastab, on selge - see isegi ei tarvitse olla selgus mõttes "nii on tõde!" Kuid see on selgus mõttes "nii ta tahab, et ma seda teaksin." Ja sealt edasi teen omi järeldusi nagunii. Vähemalt seda, mida ta tahab, et mõtleksin, ei pea enam oletama!
Ei, saan aru küll, et osasid asju ka öeldakse viisakusest ja ei öelda viisakusest. See lihtsalt ei ole minu mõistatamiskoht - ta võis ju öelda viisakusest, et teda huvitab mu seisukoht, aga ise on süüdi, kui seepeale arvamusavalduse kaela saab.

Ei ole vaja olla viisakas, kui sellele järgnevat kannatada ei suuda!

Sündmustest? Noh, mul on nüüd tätoveering mõlemal käel, tätoveerimine ei ole mainimisväärselt valus ning läheb kiiremini kui võiks arvata..
 Ja 24. veebruaril on rongid jubedamalt täis.