Raskus

Mõtlesin päris pikalt, kas tasub posti teha sellest, et olen väsinud.
Milline üllatus, eks ole. Seda küll ei oleks keegi oodanud!
Aga no - võibolla on kellelegi kasu sellest, kuidas väsimust omaks võtma paindun. Raskustega, see pole niisama-ettevõtmine, ent võibolla on nii käitumine kellelegi kergem, kuna olen teel ees kui näide?

Ma olen täna juba kaks lõunaund maganud. Voodi oli mõlemal korral nii mõnus. Uinumine võttis aega, ent kuna ase oli nii sõnulseletamatul moel nauditav, polnud une tulekut raske ära oodata tema kauasest saabumisest hoolimata. Ikka veel olen öösärgis, unesokkides ja hommikumantlis.
Teate, kui keeruline on omaks võtta, et olen väsinud, täna ei tee midagi kasulikku? (No 15 ühikut trenni, loovkirjutamine, toidu soojendamine ja nõudepesu välja arvatud, need on nagunii.) Ütlen, et nii ongi siis vaja, endale jälle ja jälle ja jälle, aga ikka püüab aju leida mingit PÕHJUST, miks ma väsinud olen. Ning kui ei leia, tahaks mind tegudele sundida.

Viimane praktikapäev oli 16. veebruar ehk päris ammu. Eile valutas küll pea, aga tänu ketoprofeenile leebelt, isegi süüa sain, mis mõttes täna see nii tunda siis on? Päevad? No aga ... kolmas päev mentruatsiooni nii raske ei tohiks ju olla üle elada? Ööuni läks küll ära enne kaheksat hommikul, ent see on ju tavaline? Ilm on küll pilvine ja sadu tihe, ent see pole ju ka esimene selline päev mu rongijärgses elus?
Pole ühtegi head põhjust, ütleb mõistus.
Aga kõik need kokku? Nooo ... jaaah, ütleb mõistus. Kuidagiviisi pean leppima, ega mu vastuõiendamine ju väsimust ära võta!
Kuid selgelt talle ei meeldi.

Ning mu sisemine kubjas küsibki iga natukese aja tagant, kas ma ikka ei tahaks poodi minna? Suppi teha? Riidesse panna? Äkki vaataks filmi? No hea küll, seda ei jaksa, aga loeks siis natuke vähemalt?
Ma ju suudan, kui pingutan!
"Ära pinguta," ütleb Organism. "Sa ju lubasid mind rohkem kuulata? Ei ole vaja, ma ju räägin!"
Ja ma siis - pingutan, et mitte pingutada.

Raske, raske on!