it's too bad - but that's me

Oo, kohtusin (neti teel) inimestega, kes üldse ei ole minuga nõus ja arvavad, et olen nõme, ja mul on elevus sees sellest.
Nagu selline ind ja rõõm ja vaimustus. Sest oo, ma olen neile piisavalt olemas, et minu peale ärrituda ja mulle halvasti öelda-mõelda (üks neist oli viisakas, ei läinud isiklike solvangute peale), ma ei ole nendega üldse nõus ning saan üleolevalt mõelda "oh, te tibukesed, üldse ei tea, millest räägite, nii rumalad!"
See vaimustus olukorrast on nii siiras ja elev, et mu kinnitused, kuidas mul on kama ja üldse ei huvita, ei kõla raasugi tõepäraselt, sest olen neile mittemeeldimise peale nii innukas, et see paistab välja.

Kuigi samas mul ON kama. Lingiks kogu lõnga koos nendega, kes täiega lahked ja toredad on (minuga muuhulgas) seal?
Hm. Noh, kui neile lahti ei lähe, kel fb-d pole, on ju ikkagi need, kelle jaoks avaneb - ja ma tegelikult ei tea, kas on üldse neid, kellele ei avane.
Ok, läheb. Palun, siin. 

Kõige naljakam on just see, et mulle tegelikult on see teiste kaitsmine täiesti teema olnud - lihtsalt olen oma spiraalil jälle edasi nihkunud ja enam pole. Üldse. Või noh - loomulikult ma kaitsen teisi ja võitlen nende eest, kui see on see, mida ma teha tahan. Päris tihti ja palju tahan.
Aga kui on midagi, mida ma teha ei taha, näiteks bussis turvavööd sulgeda ja üldse mitte mõnusalt üle kahe istme keras magada, ei kavatse asja ette võtta. Ja nii ongi. Ei taha, ei tee.

Kusjuures jäin isegi mõtlema, et kas ma suudaks edasi elada, kui keegi minu lendava keha pärast sureks või ratastooli jääks - ja leidsin, et vabalt. Kahju oleks küll, aga kammaan: mul on kahju ka neist inimestest, keda näen bussiõnnetuses kuskilt fb-s jagatud pildil ja ise üldse asjasse ei puutu kuidagipidi. Võtaksin vastutust ka, ma ei tea, läheksin matustele või haiglasse, aga sellist "Ah, minu SÜÜ, olen nii halb!" tunnet üldse poleks.
Ma isegi praegu ei näe, et võibolla-juhtuv kuidagi minu SÜÜ oleks - juhtus nii, no juhtus. Jama küll.
Kammaan, ma olen elus. Kelle süü see on?!

Juhtus siis juhtus =) Jama küll, et sedasi seekord?

Ma olen sellest korduvalt ja korduvalt rääkinud ju? Kuidas ma nüüd tunnetan, et ei ole olemas õigeid ja valesid valikuid. Ei ole seda, et teed kõik õigesti, siis saad õnnelikuks, kui pole õnnelik, teed ilmselt valesti.
Õnn on lihtsalt keha tunne. Ja mis sinuga maailmas juhtub, pole kuidagi sinu kontrolli all - sa saad kasvatada keskmist tõenäosust millegi keskimisi inimesi keskmiselt õnnelikukstegeva juhtumiseks, aga see ei aita tõesti kuidagi sinu enda väga konkreetse elu osas.
Me ei ole keskmised, mitte keegi meist, miks me arvame, et kuidagi kasulik on teha mingeid asju, mis "tavaliselt" head on?

Krt, see keskmise leidmise kultus on nii levinud! Hüütakse teaduseks. No ma ei tea =)

Ma arvestasin kuupäevi täiesti valesti. Nagu TÄIESTI. Ühest küljest mängib mu kohutav väsimus ilmselt kaasa, teisest see, et mõtlen hästi palju kõigi tulevate tegemiste peale, ning kahe faktori koosmõju oli, et arvasin eile siiralt, et on esimene august.
Ja kui sain aru, et ehei, alles 18. juuli, mul on NII PALJU TÄISPLANEERIMATA AEGA ees, ma ei suutnud kergendusest isegi ohata - täiesti tumm rõõm oli. Sest nii tore. Ei suuda reageeridagi, nii tore!