Unenäoline

Kas ma olen IKKA väsinud? Nagu veel väsinum kui tavaliselt, päriselt ka veel väsinum?
Oojaa.
Nädalavahetusel on estcon, selleks ajaks ju võtan ikka natuke pildi ette? Palun?

Või siis magan seal, käin ujumas, söömas ning KUI jõuan, kuulan ka mõnda ettekannet, nagu eelmisel aastalgi. See ei ole halb variant tegelt. Võtta rahulikult, et kui jõuan, jõuan, kui ei jõua, on ikka hea.
Oh, selle ära otsustanud, on kergem olla oma ümberkukkumis-pearingluse, vaatan-seina-viis-minutit tardumuse ning voodisoovi sees =)
Kui nüüd rämedalt tubli olen, lähen käin koguni duši all ära: hommikune jooksmine kaugemasse poodi vahukoore järele oli tehtav, ent vat pesemine pärast juba kolm tundi edasi lükatud.

Ei, see on täiesti uskumatu - käisin duši all, magasin, sõin (kiirnuudleid) ja nüüd lähen magama tagasi. No ei jaksa!

... või ei, et asjad ikka eriti jõhkrad oleksid, lamasin lihtsalt poolteist tundi voodis, siis tõusin kohvile mõeldes üles. Kui väga väsinud olen, ei saa magatudki!
Olen nõus oma tapva väsimuse panema osalt ka eilse päeva arvele. Tegin üsna normaalselt asju, olin väsinud, aga mitte hirmsasti - ent paraku helistas poole viie paiku Poeglapse linnalaagri õpetaja, et nad on tema ja tema iiveldusega trammipeatuses, kas keegi saab vast järgi tulla? Ja siis ma kulutasin tohutul hulgal energiat üritades kõiki probleeme, mis sellega esile kerkisid, telefoni teel ära klattida. Mul õnnestus too klattimine sajaprotsendiliselt, aga siis olin nii väsinud, et veel ei nutnud, kuid tunne oli küll selline, et kõik on nõme, minuga eesotsas.
Sest Poeglaps sai siiski ka osa sellest rotaviirusest, mis linnas ringleb.
Ei, ma tean, et see pole kuidagi minu teene ega süü, ent mulle ongi teadmine ja tundmine VÄGA eri asjad.
Olen sellest varemgi kirjutanud, ka enne Rongi, kõik mu dialoogid keha või Organismiga on sest kantud. Ikkagi on nii selge erinevus tunnete ja mõistliku mõistuse reaktsioonide vahel taaskord tunnetatuna veider.
See, et midagi tean, ei tähenda, et ma seda ka tunneks. See, et midagi tunnen, oleks natuke vähem teadlikule minule märguandeks mingi mõistuspõhjus tunnetele leida - mitte pelgalt tõdeda "nojah, tunnen nii praegu". Aga ma ei ole juba ammu nii mitteteadlik =) Pärast ad-sid eriti mitte, nad on ikka väga selgelt näidanud, kuidas tunded on kehas.
Mõistus ajab kuskil mingeid omaenda asju, mis ei ole kehaga üldse nii seotud.
Paneb päris mõtlema, kui keerulised peavad olema mehhanismid, mis tehisintelligentsidele midagi emotsioonidetaolistki külge ehitavad.

Kuidagi väga kasin postitus, kas sihukest "käin duši all, lähen magan, ei magand" posti tasub üldse avaldada?
Kas piltide otsimine netist parandaks asja? Kui oleks ilus mees või ilus pilt või midagi naljakat teemadel "olen nii väsinud" või "mõistus ja tunded"?

Hästi unenäoline, ebareaalne näib kõik.
Nagu elu oleks vaid mänguasjade süsteemi panek, tuleb nii välja, tuleb teisiti välja, üleüldine surm või üleüldine elu, kõik on ühevääärne, miski pole tähtis. Või noh, ei olegi ju.
Mitte miski ei ole oluline peale su enda. Sa oled ise oma maailm, selle tunnetamine, selle kohta teadmine, selle omanik ja valitseja, kõik-kõik-kõik on sinus endas.