Veel üks pilt Morpheusest - noh, või kaks

Kuradile, see on nii imelik-vastik üle elada, et kirjutan.
Ma olen väsinud. Jaa, see ei ole eriline üllatuse selle võrgupäeviku lugejatele, aga mind nii õudselt segab! 

See on nii lahe pilt, et lingiks lehte ka, aga see kuram ei avane!
Ainult google'i pildiotsing toob pildi.

Teistelt saan küll kõik andeks oma ajukahjustuse ja muude rõõmudega, aga endal on nii imelik magada päevas kolm korda ja ikka kannatada sellist pearinglust ja nägemishägu, et võtan kapi pealt nuga, mis tegelt on mu selja taga laual, sest ma kuidagi aimamisi ootan, et nuga on seal ning mingi kruusikäepideme osa näeb noakäepideme moodi välja. Ma ei saa maast kahe käe toetuseta ega tuikumata püsti (mida ma ronisin sinna maha? Eeee ... no ma ikka loodan, et suudan + füüsiline väsimus ei ole üldse samal tasemel kui vaimne - seljalihaste harjutusi tegema). Teen ikka kõik plaanitu ära, aga seda, kui väsinud pärast olen, ei osanud plaanida.

Mäletan küll aega, kus söögi tegemine oli selline pingutus, et söömiseks jaksu ei jagunud. Aga see, et ühte suutäit (lihaga) närin 20 minutit, on ikkagi liig!
Selleaastane estcon tuleb päris huvitav. Homme algab. Võtan linad kaasa ja enamuse ajast veedan ilmselt voodis, jee.

Aga R.J. Palacio raamat "Ime" on nii põnev, et loen pea sada lehekülge päevas. See on mulle, nii hea, et kohati võtab ohkama.

Homseks on koor otsas. Huvitav, kui lähen seda kohe ostma pidžaamas, kas see segab kedagi? Vist ei. Saab mindud. Lõpuks on pood 150m kaugusel, no keeruline see ikka olla saab?!
Kuigi selle tehtud söögi ärasöömine enne homme lahkumist on väljakutse. Hea on küll, aga kust krt ma võtan aega ning jõudu selleks, et mäluda ja mäluda ja mäluda?!

Kõik allpool vööd valutab ja valutab, kuigi valuvaigistav masin on täna oma töö juba ära teinud ning korra rohkemgi. Lapsed on ema juures, elavad seal oma elu. Olen nii väsinud, et ei jaksa isegi mõelda võimalusele, et läheks ka.
Ok, just mõtlesin.
Ei lähe. Koore järgi minek on praegu teema, mitte linnavahetus. Õnneks mu pidžaama ei näe välja nagu pidžaama - s.t. koosneb tavalisest riietest, mille olen enda jaoks ööriieteks nimetanud.

Tegin poest tulles üllatusega kindlaks, et kirsid on valmis. Kaua ma olen siin elanud - mingi ... 8 aastat? Mitte ühelgi aastal pole naabrid kirsse ega isegi vaarikaid korjanud, kuigi need on nende kirsipuud ning vaarikate eest koguni hoolitsetakse, pannakse kompostimulda juurtele ja puha.

Siit

Igal aastal (ok, eelmine välja arvatud, siis mul oli kõik ükskõik) olen vesise suuga punastest marjadest mööda käinud, kuni need maha kukkusid ja üldse enam isuäratavad polnud, sest ei ole ju viisakas võõrast asja võtta. Vahel ühe või kaks siiski olen nahka pistnud, endale kavakindlalt meenutades, et nad ei korja neid ju nagunii, nad ei kaota midagi - ent siiski meeldejääva süütundega.
Enam ei viitsi end süüdi tunda. Kirsid on valmis! Jai!
Neis pole liha ka, et mälumine igaviku aega võtaks. Kurat, oleks siis kõva liha vähemalt - ei, kõik on õige ja hea. Lihtsalt maitse on info ja ma ei jaksa infot sisse võtta. Liha pudeneb pealegi närides mööda suud laiali ja aja nagu narr neid palasid keelega taga seal.

Langevad lehed sel pildil on ka minu teema. Lihtsalt I'm leaf in the wind, watch how I soar on vahetunud tõdemusega, et mina olengi tuul, olen torm, olen.
Ma olen.