Oo, lugesin eile üht võrgupäevikut, mida kirjutavale inimesele meeldis koolis käia.
Mu esimene reaktsioon oli, et ta ütleb mulle seal, et mina olen kuidagi valesti, kui mulle apse-apse-apseluutselt ei meeldinud, aga ise ta on!
Enamik teisi on minu poolt - ja üldse, mul ei ole olnud neid toredaid asju, mis ta üles luges.
Kooliaulas valsi tantsimine või diskotamine? Aaa, see oli tema analoog sellele, et istud seina ääres, vbla mõni klassivend õhtu jooksul võtab tantsima, aga mitte kunagi need populaarsed, kes sulle ka salaja meeldivad, vaid mingid teised. Ikkagi pead rõõmus olema ja koju minnes endamisi tõdema, et noh, kaks tantsu tantsitud, päris hea õhtu.
Huvitav, miks ma küll kooli- ja klassiüritustel kaheksandast klassist enam ei käinud v.a. kaks lõpupidu ja 100 päeva ball?!
Esimene armumine? Ma ei tea, mina armusin esimest korda lasteaias. Kahesse poissi korraga, isegi ei üritanud nende vahel valida.
Et keegi natu-natukenegi oleks minu armumisele vastanud, siis on ikka korralik esimene armumine? Noo see juhtus ülikooli esimesel kursusel ja oli Kea. Kes - ausalt - ikka purustas kõik oma teel, minuga eesotsas. See, kui halvasti ta mulle ütles ja tegi, paneb mind siiamaani endamisi pead raputama.
Ei, me nädalajagu vast ikka seksisime ka. Aga ma olin tema jaoks liiga koleda kehaga.
Ja siis ja siis - vaimne väljakutse? Elevus? Kirgastumine?
No mul ei juhtunud koolis mitte midagi neist. Kodus, jaa. Raamatuid lugedes näiteks. Luuletusi kirjutada oli ka kodus parem, kaustikute lõppu tunni ajal kirjutatud olid sellised "teha, teha, teha midagi, mis ei ole tunnis käsiteldav teema!" Samaväärne ruudulises vihikus ruutude mustrisse värvimisega.
Aga koolis?!
Phmt jagunesid seal kõik inimesed ja sündmused kaheks: need, mis olid normaalsed, okeid, võib nii olla küll. Ning need, mis olid jäledad.
Jaa, phmt oli ka päriselt häid asju - aga mitte miski, mitte miski neist polnud osa sellest päriskoolist, mis kool oli, kõik oli klassiväline tegevus.
Mulle meeldis väitlusring. Ükskord rääkis emakeeleõpetaja minuga vahetunnil, kui ma olin tunnis, pisarad silmas, istunud. Mul oli paar sõpra, kellega peale tunde ja vahel ka tunni ajal kirjakesi saates igasuguseid asju tegime. Ja kui me klassiga vahetunnis õues ukakat mängisime, oli ka tore (sest ma jooksin kiiresti, peitsin hästi, siis mul oli eduelamus, noh). Kui veidi suuremana mõnega mu vähestest semudest vanalinnas hulkusime ja juttu rääkisime, koos filmistsenaariume kirjutasime või jutte välja mõtlesime, oli lahe.
Sealkandis, kus elasin, elas üks klassivend ka ning me läksime algklassides vahel koos koju.
Eeee ... mis veel?
Aa, ei - vot kirjandeid kirjutada mulle ka meeldis! Ometi üks hariduse omandamise osis, mis mulle täiesti sobis ka!
Aga mis oli kas normaalne või jäle:
* tunnid
* vahetunnid
* klassiõhtud
* koolipeod
* mingiteks esinemisteks valmistumine
* esinemised ise
* õpetajad
* muu personal
* enamik teisi õpilasi
* kooliasjad (nagu ESEMED, stiilis pinal, vihikud, koolikott)
* vara tõusmine (algkoolis käisin vahepeal õhtupoolses vahetuses - oooo, nii hea! Kahjuks sain alles hiljem, hommikupoole koolis käima hakates, aru, et see oli lõpp-lahe.)
Kui ma oma koolieale tagasi mõtlen, siis kõik negatiivne kaalub saadud positiivse umbes kaheksakordselt üles. Ja see on veel VÄGA optimistlik, heatahtlik ning kõike head meenutav, halba unustav hinnang.
Nii, ja siis mõtlesin kaitsvalt, kuidas tema, see teise võrgupäeviku teine kirjutaja, on ise imelik ja ei ole kuidagi minu viga ja süü, et minu koolikogemus oli jäle, temal aga hea. Mingi - ekstravert! Mingi - popp tüdruk nagunii!
Aga siis mõtsin, et oot.
Ta oli ju tõepoolest õnnelik, vaevalt ta valetaks sedasi?! Täpselt nagu mina olin tõepoolest õnnetu. See ei ütle ju midagi kooli kohta, see ütleb midagi meie kohta. Me oleme, kes me oleme, ja ei ole nii, et üks meist oleks valesti. Lihtsalt teatud inimtüübile siiski sobib ka kool, haridussüsteem, ja kuigi enamikule meist ei sobi (sest seda, et kool meeldinuks, olen kuulnud väga väheste inimeste käest - aga uurinud paljudelt), need inimesed on olemas, kellele see värk praegusel kujul istub.
Me oleme, kes oleme. See ei tähenda, et keegi meist oleks valesti, me olemegi erinevad. Dohh.
Nüüd panin selle kirja ka.
Teema lahendatud, peast ära.
=)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Nõus. Minule ka kool ei sobinud, aga mul on mitmeid tuttavaid (ja hullem veel, mu enda ema, kes oma veendumuste kõrvale alternatiivseid ei luba), kellele väga sobis. Tegelikult ei ole õige arvata, et kool on universaalselt sobiv süsteem, kuhu pannakse sisse lapsed A, B ja C ja nad omendavad seal ühtmoodi teadmised Y. Kahjuks ... Mis sellest rääkida. Aga räägime ikka, kuni koolivaimustujad hakkavad ka leppima faktiga, et kõigile inimestele ei sobi täpselt samad asjad. Tänapäeval õnneks juba tohib rääkida ja teistsuguseid lahendusi otsida.
VastaKustutaÄkki see meeldimine oleneb mälust ka? Ma ütleksin, et mulle kool sobis ja meeldis, aga samas kui ma täpsemalt meenutama hakkan, tõuseb igasugu saasta pinnale ning neid asju kogedes ma kohe kindlasti õnnelik ei olnud. Mul jäi see introvertsuse, sobimatu olemise ja sõprade puudumise ajajärk põhikooli, keskkoolis oli ok, ilmselt see hilisem mälestus kustutas hädise alguse. Või siis on mul lihtsalt kehv mälu, aju sorteerib mälestusi kuidagi teistmoodi, see nooruses-oli-rohi-rohelisem-värk vms.
VastaKustutaVat ma ei tea - mul oli ka keskkool oluliselt lõbusam kui põhikool, ent kuidagi see ei kustutanud üldist valu, lihtsalt jäi meelde kui periood, mis oli parem.
VastaKustutaEsimesed kaks klassi kusjuures olid tegelikult pigem meeldivad, kolmas üldisel taustal ka enam-vähem, aga siis algas nii jube periood, et isegi keskkooli normaalsemaks muutumine ei parandanud asja. Ütleme, siis oli neid "nii võib olla, on normaalne" värke rohkem ja jäledust vähem.
Aga HEAD leidus ikkagi ainult klassivälises tegevuses (mis mingil juhul ei hõlma koolipidusid, kus ma lihtsalt ei käinud) miinus kirjandid - kirjandeid oli tore kirjutada, mõnesid mäletan siiamaani.
Huvitavalt sarnane ajaline muster meil - täpselt sama lugu, et "esimesed kaks klassi pigem meeldivad, kolmas üldisel taustal ka enam-vähem", sealt edasi jupp maad puhast põrgut, alates seitsmendast hakkas vaikselt paremaks muutuma, keskkool oli juba suht okei (aga ometi mitte nii hea, kui elu pärast kooli lõpetamist).
VastaKustutaJa huvitav, kui palju sellest, et just pärast kolmandat klassi läks täitsa talumatuks, tuleb sellest, et siis läks hommikuse vahetuse peale? (tglt ma ei tea, kas teil tuli just siis hommikune vahetus. meil oli kolmanda klassini õhtune; alates neljandast hommikune vahetus JA laupäeval kooliskäimine.)
See on muidu erinev, et mul oli stimuleerivaid ja arendavaid õpetajaid rohkem, nt prantsuse keele õpetajaga läks mul nähtavasti paremini. Mul olid arendavad tunnid eesti keel ja kirjandus (isegi kui mul oli suurem osa kirjandust endal läbi loetud, andis õpetaja huvitavaid arutlemistöid ja mulle vahel lisaülesandeid); prantsuse keel; rootsi keel; kunstiõpetus alates sellest ajast, kui kunsti tuli õpetama inimene, kellel oli tõepoolest tahtmine midagi õpetada; mingil määral matemaatika, eriti sel ajal, mil ta oli meil kahes grupis; ja keemia siis, kui meil oli üks parasjagu hull õpetaja, kes oskas tglt väga sisuliselt ja hästi seletada (aga kes kindlasti ei olnud hea õpetaja kõigi jaoks, sest oli õpilasi, keda ta täiesti suvakatel põhjustel vihkas, nt punaste juuste pärast), ja ülejäänud õpetajad olid eelkõige mittemidagiütlevad.
Põhiline horror tuli mul teistest lastest ja alles tagantjärgi olen tulnud selle peale, et tglt oleks olnud kohalviibivate täiskasvanute, tähendab koolipersonali asi lastel natuke ka silma peal hoida.
Ja osa jama tuli lihtsalt keskkonnast kui niisugusest ja see ei ole mõne teise jaoks võib-olla üldse jama. Pidev lärm näiteks. Need haruldased tunnid, kus oli küllalt hea distsipliin ja/või õpilastele piisavalt õppetegevust, et vaikus majja saada, olid üldise fooniga võrreldes täielik puhkus. See oli muidugi ka üks põhjus, miks keskkoolis oli parem - seal oli õpilastel juba endal rohkem motti õppida, tähendab, et tunni ajal lämiseti vähem.
Ega ma ei ütle, et õpetajad oleks HALVAD olnud. Mõne erandiga olid nad kõik sellised "normaalne, nendega võib tunnis olla küll". Aga see, mis oli koolis normaalne, seda hakkasin hiljem hirmuvärinaga meenutama, sest ... Aaa, ma võin seda graafiliselt seletada!
VastaKustutaÜtleme, et selline stabiilne nullijoon on "midagi pole eriti hästi, midagi pole eriti halvasti, normaalne". Ja mu halvad hetked koolis olid väga palju sellest joonest allpool, räägime -25, -30, -37st. Ajuti oli ka perioode, mil joon kulgeski kuskil -10 kandis ja sealt oli ka veel langusi.
Aga et plusspoolele oleks meeleolujoon üldse üle +5 läinudki koolis?! See +5 oli juba ootamatult kõrge tõus isegi ju! Ere headus!
Ma ei saa tolleaegseid kogemusi nii täpselt hinnata, sest ma võrdlesin oma kogemusi toona ju teiste tolleaegsete kogemustega. Tagasi vaadates on pigem tunne, et mu skaala oli paigast ära, et ma tolereerisin halba kohtlemist rohkem, kui õige oleks, nii et "keegi lihtsalt teeb mind maha" oli justkui neutraalne kogemus, ja kui käituti neutraalselt, siis see läks juba plusspoolele kirja.
VastaKustutaJa minu arust on selline vildakas skaala halb, see ju põlistab halba kohtlemist. Isegi kui see on mõnes mõttes "enda tehtud õnnelikkus". Inimese saab ka sellega ära harjutada, et peksasaamine on tavaline asi, ja olukorras, kus kogu aeg peksa saab, võib see olla adekvaatne ellujäämismehhanism ja sellisena hea. A see, et tal on sellist ellujäämismehhanismi üldse vaja, on ise halb.
jaa. Nõus. Ega mina ka tollal saanud aru, et jube halb on. Alles hiljem, taustsüsteemi muutudes, tuli arusaam, et erivastik.
VastaKustutaKusjuures ma ei olnud tegelt klassihierarhias tegelt üldse põhjas - mul oli halb sellise "keskmite kihi alumise osa tipuna". Mind tunnustati kui ilmekat luuletuste ja proosapalade ettekandjat, head näitlejat ning kui mulle viiendas klassis üks poiss meelega otsa hüppas nii, et kukkusin, esiteks mäletan seda siiamaani, see oli "väga teistsugune" sündmus, ja teiseks oli ta vist isegi ehmunud: ulatas mulle tõusmiseks käe ja pobises midagi teemal, kuidas ta ei tahtnud mind pikali lükata.
VastaKustutaJa õpetajad kiitsid aastate ja aastate kaupa meie klassi kui eriti korralikku, kokkuhoidvat ning õpihimulist.
Mis paneb mõtlema, et mujal oli ilmselt veel hullem.
Lihtsalt minu jaoks oli juba 26-33 (klassi õpilaste hulk erinevatel aegadel) teise inimesega koos ühes ruumis viibimine koormus, mul oli raske lihtsalt sellest, et nad olid seal. Tollal ma muidugi ei saanud sellest aru, lihtsalt võtsin teadmiseks, et mul on normaalne olla koos 1-2-3 sõbraga, aga klassis sees ma ei tajugi neid, see ei ole suhtlemiseks soodus pinnas.
Ja et õpetajad oleks INNUSTAVALT mõjunud? Ah?!?!
Ok, üks asi oli - mu kümnenda klassi esimese kirjandi peale kirjutas ÕŠ (emakeeleõpetaja hüüdnimi): "Sa valdad proosat. See on suur anne". See lause on mind läbi elu toetanud, kui mul on tunne, et ma kuhugi ei kõlba ning midagi ei oska ega suuda.
Aga phmt suhtumine "Aa, te tegite selle töö ära, nüüd ma anna teile preemiaks veel tööd, raskemat!" ei olnud mulle innustav vaid hävitas igasuguse motivatsiooni üldse midagi teha. Võisin täiesti vabalt istuda oma pingis, pastakas vihikul pikali ja mõelda oma mõtteid, sest kes valmis sai, ei saanud mitte koju, vaid uue tööülesande.
Ja miks siis üldse, eks ole.