Kedagi ei huvita, mida mõtlen või teen, kuni ma ei sega

DISCLAIMER: tegelt tean, et mind armastatakse. Lihtsalt mu mõttemallide kirjeldus: kuidas asjad MULLE paistavad.

Eile oli - huvitav.
Oli lahe osa. Oli jube osa. Lahe osa väsitas. Jube osa väsitas.
Siis oli veel niisama väsitav osa ka.

Lahe osa oli lahe. Mus tekib tasapisi tunne, et see lapseküsimine on hea jääsulataja. Last küll senised valikud ei ole valmis mulle tegema (mis on veidi kurb, ent mitte ootuspäratu), aga no muidugi ma valin ju TOREDAID mehi ja siis meil on nii krmuse tore =)
Meil oli nii krmuse tore =)

Ma tulin koju, üleni rahul ja elevil, aga hirmus väsinud, võtsin veel ühe kurguvalu-vastase tableti, ning kavatsesin magama minna.
Nagu - imemistableti. Phmt kurgukommi.
Aga see oli liiast. Sest oma laheda lapseküsimisaktsiooni käigus olin joonud ühe konjaki ja ühe latte, söönud suitsutatud pardirinda ohtra salatiga ja enne koju sisenemist tegin veel ühe suitsu ka.
See kuramuse imemistablett ilmselt andis viimase paugu.
Nii et veetsin järgmised neli tundi valudes vaeveldes, ajuti niutsudes, tekihunniku all värisedes (mu poeg tõi mulle oma voodist ka veel ühe teki, tal oli nii hale). Ning oleks siis, et valu nelja tunni pärast ise taandunuks! Ei, ma kutsusin endal oksendamise esile ja siis oksendasin umbes 7 korda. Seejärel vedelesin voodis veel tund aega, kui enam nii halb ei olnud, et niutsuda, aga piisavalt hea, et uinuda, ka mitte.
Nagu - bahh!
Noh, ja täna on selle meeletu koormuse, mis kehale osaks sai, tagajärjeks haigus (nii rõvedat nohu polegi aastaid olnud, palavik ikka üle 37.5 ei kerki) ja peavalu.

Miks ma, kurat, teen endaga nii?! Mõtlesin küll, et lapseküsimisaktsioon on kurnav, aga ikka oli vaja enne Tütarlapse kodust läbi käia mingeid allkirju andmas ja jõulukoogi toitmiseks rummi viia, Poeglapsega koos hiina toitu teha ja talle söögitegemisnõkse õpetada, enne söögitegemiseks sobivate komponentide hankimiseks poes käia - ja seda kõike mitte-veel-päris-üle-oleva haiguse kütkeis.
No nüüd vähemalt olen enda vastu lahke, ei kurjusta, teen endale pai ja kõike, mida vähegi tahan.
Lusikaid natuke tagasi kogudes.
Tegelt, kui seda rõvedat mao-atakki poleks olnud, oleks päris tore ikkagi.
See mees on nii oivaline! Meil oli nii hea! Nii lahe!

Nüüd vaatan ainult empaatiaküllaste poole. Aitab mulle neist psühhopaatidest!

Aa, kuna mul nüüd valutab pea, olen haige ja hädine, on hea päev rääkida mõttemallist "Kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega."
Vaata, mulle meeldiks uskuda, et see on tõelevastavusetu mõttemall lapsepõlvest. Aga ma sain ja saan sellele kogu aeg tõestust!
Mõtlen, et nii ikka teatud mõttes vist ongi.

Eks ole, "segamine" on siinkohal lai mõiste. Kui ma ütlen, et räägi minuga, olen kurb, on see segamine. Kui ma kellegi välja kutsun, külla kutsun, tahan temaga koos midagi teha ning seda väljendan, on see segamine. Isegi kui ainus eesmärk on koos naerda, onju. Mitte halb segamine - aga phmt endale tähelepanu küsimine, eks ole. "Vaata mind, näe mind, ma olen olemas!"
Ja kui ma ei jaksa. Kui mul on jõud nii otsas, et enam segada ei jõua, ongi tühjus.

No mitte päris. Vahel on ikka mind ka külla kutsutud või minuga asju koos teha tahetud. Aga see vahekord minupoolse segamise ja minu segamise vahel on mingi - ma ei teagi, 10:1le?
Välja arvatud tähelepanu mulle kui kepika välimusega naisterahvale.
Mis on minu meelest brrrrrr.

Selle mõttetera - "kedagi ei huvita, mida sa mõtled või teed, kuni sa ei sega" - minu elu väga suurelt määramise kohta on üks lugu. Tähendab, muidugi on rohkem, kuid see üks on - eriline.
Arvan, et kuna asjaosaline mu võrgupäevikut ilmselt enam ei loe (üks sõpradest, keda mul enam ei ole), võin välja rääkida küll.
Sest jaa, olin juba kaua depressiivne.
Sest jaa, Rongimees ja temale õhk olemise õudus.
Aga see sulg, mis murdis kaameli (ehk minu) selgroo, oli mu nettipääsemisel 18. september 2014 fb-s jagatud pilt.
Mu (toonase) väga väga hea sõbra mehe jagatud foto tema paar päeva tagasi sündinud tütrest.

Nagu mis mõttes?! Jaa, ma teadsin küll, et tol sõbral on sünnitusaeg kätte jõudmas, me olime ühes linnas, mul oli kogu aeg mõttes, et kui, siis kas puuviljad või tort - aga kuidagi selle peale, et ma ei saa sõnumit telefoni, et jee, sünnitasin, titt on! lihtsalt ei tulnud. Et ei saa külla minnes valida, kas puuviljad või tort, sest ei teagi, et võiks külla minna.
Kontrollisin uskumatult telefonigi, et oot, äkki ma SAIN sõnumi, lihtsalt ei pannud tähele - aga ei.
Ei.
Ja siis mind vallutas väga tunne, et kedagi ei huvita, mida ma mõtlen ja teen, kuni ma ei sega. Nagu - kui silme ees kätega ei vehi, et jou, mina ka olen olemas, võingi mitte olla.
Ei, ei jaksa üha vehkida ja tähelepanu nõuda. Ei jaksa. Lihtsam on mitte olemas olla.

Seal taga on ka mu vajadus olla vajatud - kui olen vajalik, mind ei unustata. Ma ei pea ise segama, et mind mäletataks. Inimese vajadus mu järgi meenutab mind talle!

Muidu olen nagu tolmukübe. Valguses tantsimas märgatav, valguse mujale liikudes unustatud ja märkamatu. Ja olen ise oma valgus. Kui seda leekimas hoida ei suuda, jama küll.
Keegi ei mäletagi mind.
Või noh - empaatiavõimetud ei mäleta =) Tegelikult. On päris hämmastav avastada, et nende teiste, nende empaatiavõimeliste mällu vajutun küll. Olen olemas ka siis, kui otse näo ees kätega ei vehi.
Aga nemad jälle ei tunneta ära seda, kuidas ma ei usu, et neile olemas olen, kui nad seda ei ilmuta. Sest neile on inimeste meeles ja oma maailmas pidamine normaalsus ning minu tunne, et ma ei ole seal, ei ole kuskil, olen olemas vaid siis, kui segan, tuleb nendeni teadmise, aga mitte omapoolse tunnetusena.

Miska mina tunnetan, et olen neile olemas, ikkagi siis, kui ise segan. Kui kätega vehin ja endale tähelepanu küsin.
Nii et oo, kaamos, sa võisid küll öelda, et isekus, aga minuni jõudis see kui "Oo, ma olen talle olemas! JEE!"