Kas ma lubasin oma keha kuulata?! Nagu korduvalt siinsamaski?!
Kurat, ma ju üldiselt pean lubadusi!?
Aga ei, ikka oli vaja kangelastegusid teha.
Nüüd, kolmandat korda naasmisel üha tugevama ja hirmsama haiguse küüsis, tõesti tõesti tõesti väga keskendun sellele, et seekord enne rabelema hakkamist päris terveks saada. Aga kui kerge on endale "ei, mitte praegu!" öelda, et kellelegi teisele "jaa!" kinnitada, on jube.
Siin ilmselt mängib kaasa ka see, et ise tahan ka asju ära teha - tehtud asi on "tehtud", tegemata aga näriv teema hingel, mille saab küll oma aega ootama panna, ent see nõuab jõudu ja teadlikku tegutsemist. Aga kui olen niigi haige ja hädine, tahan lihtsalt kõik ära teha ja mitte jõudu edasilükkamise vajalikkuse teadvustamisele kulutada.
On küll jäle haige olla, tänan küsimast.
Ei, praegu ei valuta, pea ka mitte (haiguse peavalu on ikka kordades parem kui migreen), aga ääretu jõuetus, köha, nohu ning pearinglus on piisavalt selgelt haiguse tunnused.
No hea küll, kurk valutab ka.
Jõuetus.
Väsimus.
Maailmasuurune või noh, veidi väiksem. Nagu kõigi ookeanide pindalad kokku.
Ja mis te arvate, mida tahaks selle kütkeis teha? Ei, mitte voodisse minna. Tahaks ära teha selle ja selle ja selle, kiita saada (ei, see ei TOIMI - aga lootus mu sees ei sure), poodi minna, koristada, süüa teha, kuigi süüa üldse ei taha, absoluutselt tusin olla.
Hei, Poeglaps ikka sööks ju!
Panin jõulukinkidele sildid peale (pakkimiseks on seda palju nimetada, arvestades, et mingit eripakendit kasutasin vähem kui pooltel kordadel ja paberisse keeramist nullil), soojendasin putru, viskasin ära mõned ebavajalikud asjad kappidest - kuid sees pole mitte tunnet "kuule, NÜÜD võiks küll lihtsalt magada!" vaid lihtsalt "no kui see ja see ja see ka veel ära teha, oleks päris hea juba".
Miks keegi ei tunnustaaaaa..?!
Riik arvas, et mul on ikka puue (2016 algusest kuni peaaegu lõpuni ei arvanud). Päris veider, kuidas see hinnang kõigub, ent noh - natuke lisaraha on teretulnud, tänan. KEEGI tunnustab ikka!
Tolle mehega, kellelt viimati last küsisin, tuli jutuks tema kaheldamatu tohutu empaatiavõime.
"Sellepärast sa siin ka oled," naeratasin mina. "Aitab mulle neist empaatiavõimetutest!"
"Aga see on selline kahe teraga mõõk," tõdes tema nukralt vastuseks. "Ma olen nii palju teisi teeninud mõttega, et kui ma seda ja seda ja seda ka veel teen, siis ta ju armastab mind!" Ta võttis lonksu oma lattest. "Ja nii hea on nüüd vahel lihtsalt fakki näidata ja mitte midagi nende rõõmuks teha!"
Ma naersin ja demonstreerisin seda "A mine persse!" käsivart (ta muidugi teadis sest varem ka, aga tundus teemasse) ja meil oli hea vennalik-õelik tunne.
Või noh. Minul oli ja jäi mulje, et tal on ka.
Mitte. Kuramuse. Keegi. Ei. Armasta. Kedagi. Rohkem. Kui. Neile. Elu. Võimalikult. Mugavaks. Tehakse.
Kellegi vastu kena olemine tuleb inimese enda seest ega ole mõjutatav selle poolt, kui kena teine tema vastu on. Jaa, muidugi olen sellest ka varem korduvalt kirjutanud, aga millegipärast on ikka veel lugejaid, kes aru ei saa. Mis mul ei õnnestugi selle võrgupäevikuga maailma ära parandada v?
Pagan =)
Aga tahan seda pidada ja teen, mis tahan, vat!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Ma just lugesin üht artiklit, kus kirjutati, kuidas eriti naistel on sotsiaalne surve olla lahke ja kena ja öelda jah kui neilt midagi palutakse. Teha seda, mida tahad, peetakse ebanaiselikuks ja domineerivaks käitumiseks. Artikkel oli üldiselt suht saast, mistõttu ma seda siia ei lingi.
VastaKustutaEnda puhul olen ka täheldanud, et kipun teinekord jah ütlema asjade tegemisele, mida ma teha ei taha. On see siis sotsiaalsest survest või vajadusest olla armastatud - selle üle pean ma veel mõtisklema :)