Ma tahan kohvi! Nii väga!
Mis siis, et tast pole mingit kasu, ainult maohappe-kahju. Aga tahan!
Teen.
Tahan - teen. Nii huvitav võimalus elu elada =)
Taevake, kui HEA see kohv on!!!!
Ja nii kaua, NIIIIIIIIII kaua elasin, tehes mitte seda, mida tahan, vaid seda, mida nagu pidanuks ja mis nagu vajalik olnuks. Kurat teab kellele, kurat teab milleks.
See on ... no see on teema, postitamise teema ammugi. Aga mul on just see kõhklus, et teema on NII SUUR, ma olen sellest nii mitme nurga alt juba kirjutanud: kas natuke lame pole nüüd neid kõige ilmsemaid näiteid tuua? Mingid üldistused on ammu ära tehtud ja siia pea sama ammu kirja pandud. Nüüd lihtlugusid kirja panna on justkui pisut hilja?!
Aga samas see elab mus ikka. "Peab, on vaja!"
Võibolla, kui ma mingil ajal olen enda lõpuks välja kirjutanud, enam ei paina isegi uitmõttena, millele "Sa pole pädev!!!" käratada?
Kõige jaburam oli see "ei tohi!" muidugi toiduga seoses.
Kuramuse "ma pean kõhnem olema!" on seljaajus. Kunagi 2014 lõpus, 2015 alguses, kui olin ikka rängalt kõhn, kurtsin, et vahel magama jäämise eel tundub õlavars nagu jämedam olevat, ja see häirib. Jaa, isegi ma ise sain aru, et see on vähe naeruväärne probleem, aga häiris, pagan võtaks. Reaalselt.
Kogu aeg sõin jube vähe, nüüdseks olen juba üle kahe aasta jube vähe söönud - aga ikkagi iga kord, kui paar päeva järjest rohkem söön (sest tahan, vahel tahan ka nii), tuleb endale meenutada, et ma ei pea seepärast nüüd mõnd aega ekstra vähem sööma.
Ma ei lähe ilusamaks, kui kõhnemaks muutun.
Ei lähe õnnelikumaks, kui ilusamaks muutun.
Pealegi näitas elukogemus viimati, et lähen kõhnemaks, kui rohkem söön.
Aga ei, niipea, kui natuke kaalu juurde tuli, mul kohe käivitus peas "peab alla võtma!"-mootor.
Kui magamaminekuaeg on käes, aga potis veel mõned soojad pelmeenid, mu automaatne reaktsioon mõttele "Võiks mõne võtta," on "Ei, mul pole nälga, milleks asjatuid kaloreid tarbida?" ning alles siis tuleb "Söömine on mulle HEA ju. Söön, kui tahan!"
Sest oli "nii peab!" Sest "olla kõhn on tervislik ja ilus ja kõhnad ongi paremad".
Sest kuramuse KÕIK tunduvad seda meelt olevat. Mu imekaunis pikk ja kõhn Tütarlaps arutleb, et peaks ikka trenni tegema ja natuke alla võtma. Mu lähedane sugulane märkis suvel, et võibolla ei läinud mul korsetihaagid kinni seepärast, et ma kohvile vahukoort peale panen. (Muide, korsetil lasin lihtsalt nööre järele, oligi teine mu tütre järgi ju seatud.) Murca rääkis kaunis rahulolevalt, kuidas ta on trenniga seoses alla võtnud. Pidev trenn-söömise kontrollimine-paks-on-paha on nii väga ühiskonnas sees, et teisiti arvaja on räme radikaal ja natuke koomiline kuju. Ega ta ju TÕSISELT - ei, räägibki tõsiselt! - eeee ... noh, hulle on igal pool.
Kohv on nii kuramuse hea!
Mul on see kehakaalu asi olnud "ma olen liiga paks!" näidiku peal sellest ajast, kui olin 12. (Tõend on olemas mu toonase paberpäeviku näol.) Mu tagumik on liiga suur. Reied liiga jämedad. Kaalun liiga palju.
Poeglapse isa ütles, kui 25 olin, et võiksin alla võtta.
Vat Tütarlapse isast seda ei mäleta, aga ega polnud vajagi ju - ma ütlesin seda endale ise ikka ja ikka, jälle ja jälle.
Ja oleks siis vähemalt põhjust olnud! Oleks ma iial kasvõi tüse olnud!
Mu kõige kõige kaalukamatel aegadel oli kehamassiindeks 24.
Oo, kui jube.
"Ma ei tohi süüa!" oli mu pidevkaaslaseks täiesti kuramuse asjatult!!!
Kusjuures ma teadsin ju mõistusega juba ammu-ammu, et väiksem kehakaal ei tee õnnelikumaks, ent ikkagi oli mul sees "aga äkki ma pole teda lihtsalt piisavalt alla saanud, võibolla teatud tasemest vähem olles ta ikkagi teeks õnnelikumaks?!"
Oh. Nägu peopesades ja "miks, oo miks?!"
Ei, MUIDUGI näitan näpuga ka ümberringi, sest jee sealt on tulnud enesekindlust tõstvaid ergutusi ja tunnet, et "oo, olen täiega ilus ju!" Aga "ma ei tohi süüa!" on mul enesel sees samuti, nii tihedalt sisse ja luudest läbi kasvanud, et ei tundunud üldse eemaldatav. Enamasti komplimentide peale "oo, sa näed täna nii hea välja!" mõtlesingi, et nojah, meigi ja hoiakuga annabki palju ära teha.
Muidugi tänasin graatsiliselt ja enesestmõistetavalt, sest komplimenti vastu võtta ju oskan - aga see mõte, et kui ma oleks PIISAVALT ilus, oleksin ka õnnelik, oli luuüdis sees.
Ei, ma olen ilus küll, aga ilmselgelt mitte piisavalt.
Selleks vist tuligi surra, et näha - ilu on tõesti ainult väline kest.
Jaa, omal moel oluline väline kest, päris mulle ei meeldi kenad mehed mehena rohkem kui need ülejäänud - kuid minu väline kest tõesti ei tee sisemust.
Tõesti.
Ma muide lähen täiesti pahuraks, kui mu kena säärejooks või suured silmad taas mõnda meest minu poole tõmbavad. Olen nii palju rohkemat kui see väline kest, kurat! NÄHKE seda!
Välimus tuleb ülejäänuga komplektis, kuid ei ole põhiline kuskilt otsast!!!
Ritsik kirjutas ka enesekindlusest. Kusjuures enda jaoks olen kogu aeg olnud hea, lihtsalt arvasin kogu aeg, et kui ma õnnelik ei ole, ju siis olen kuidagi valesti. Ei tea, mismoodi, aga KUIDAGI.
Nüüd ei ole tagasiside maailma poolt oluliselt muutunud, lihtsalt ise olen endaga rahul.
Võibolla see ongi enesekindlus? Et kama, mida maailm arvab, mina olen rahul?
Muidu - vist leian, et Katzenjammer ongi maailma parim bänd =)
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Nõustun. Teen sinu auks tassi teed (sest kohv on öka, kui piima pole).
VastaKustutaNii ongi. Ma olen eluaeg peenike olnud ja on see mind kuidagi õnnelikumaks teinud? Ei ole. Eks üritas isegi kunagi mind 5 kilo raskemaks sööta, et ehk tekivad mingid naiselikumad vormid aga ei. Nüüd olen küll 5 kilo raskem kui siis, aga see on kõik lihastest hoopis.
Välimuse osas - arvasin et näen ikka suht normaalne välja ja eriti ei põdenud. Siis püüdis anusaagim mu tänaval kinni, vedas telekasse ja mulle koitis et appike, inimesed ikkagi mõtlevad teiste välimusest palju rohkem kui ma arvasin või ise mõtlen. Jube.
haa. postituse eelviimased kaks lauset on vastus kogu eelnevale kirjutiste mõtetele. rahu ja teadmine tuleb enesest. seda ei saa väljast osta, paluda, loota jnejn. kui ma selle kunagi varajases teismeliseeas avastasin, siis sealt edasi oli Maailm ikka oluliselt parem paik.
VastaKustutaVisuaal on kindlasti oluline, aga seda tervliklikust vaatest lähtudes, mitte kaalunubrist. see kaalunumbri kultuseks muutmine on tarbimisühiskonna tulemus. kuidas muidu need tervisklubid, riietemüüjad, toidu- ja vitamiinide müüjad jnejne, oma kaubast lahti saaksid. pealegi on teada, et inimene käib kõige kergemini raha välja tervise, laste ja lemmikloomade vajaduste eest. nii et loo mulje ja rahavood on lakkamatud.
jupp mõtet jäi lisamata. tahtmine ja vajadus. see oli ka omal ajal Elu kergemaks muutumise koht. vajadused ja tahtmised ei kattu kunagi sajaprotsendiliselt, aga võiks:) kui vaadelda Maailma läbi vajaduste prisma, siis on palju lihtsam see olemine. vähemalt närvirakke kulub vähem.
VastaKustutaja koos lastega kasvades sain kohe väga suure kirgastumise osaliseks. st nende poolt nende väidete: MA tahan ja MA EI taha! - neutraliseerimiseks läks ikka jupp aega.
mis ei tähenda seda, et erilist naudingut tunnengi neist hetkedest, kus peale väljaütlemist: Ma tahan või Ma ei tana, saangi teha seda, mida tahan või ei taha. saan aru küll, et puhas enesepettuse hetk, kuid maru magus ja need hetkel aitavad olla neis aegades, kus PEAB asju tegema.
Lugesin oma postitust üle ja meelde tuli, et 12 aastat üldse ei olnud mu enda paksuks pidamise algus - mulle lasteaias öeldi rühmakaaslase poolt mitu korda "paksmagu" ja SESTSAATI on mul olnud arusaam, et olen liiga paks.
VastaKustutaLihtsalt väga lapsena ma ei võtnud midagi ette selle arusaama pealt. Kui olin 12, tulid juba dieedid.